«PÖFF: Armastan, ei armasta »

Kõrgklassi abielupaar palkab noore immigrandi (Célestine Aposporis) surrogaatemaks. Kui tüdruk on nende elegantsesse villasse kolinud, hakatakse ühiselt arutama kokkuleppe lõplikke üksikasju. Mees (Christos Loulis) on läbirääkimistele avatud ja igati valmis tugevdama sidet noore naisega. Naine (Eleni Roussinou) seevastu, kes näeb välja nii, nagu võitleks pidevalt ränga depressiooniga, hoiab distantsi, kuid üritab sellegipoolest võõrale läheneda. Ehkki tulevane ema satub aina rohkem nende tähelepanu keskmesse, üritab abielupaar nautida suvist vahemängu, et arutada ühist tulevikku. Naine läheb aga ootamatult tüdrukuga tülli ja lahkub vihaselt kodust. Veel samal ööl peab tema abikaasa tuvastama naise põlenud surnukeha, mis autovrakist leitakse.

„Ära armasta mind“ on film, mis mängib eri žanridega ja käsitleb eri teemasid, üritades pidevalt jälgida kaasaja kõlblusetust majandusliku ja eetilise kriisi ajastul. Sotsiaal­draamana alanud film areneb aegamisi thriller’iks ning puudutab viimaks ka õudusfilmi elemente, kaotamata kordagi oma peamist allteksti.

Käsikäes David Pimmi vastuolulise, idüllilise, optimistliku operaatoritööga, mis üritab kirgastada kirjeldatud tegude süngust, manipuleerib Avranas emotsionaalselt vaatajatega ja füüsiliselt oma tegelaskujudega psühholoogilise ärakasutamise crescendo’s. Naine ja mees, traagiliste kangelaste alateadlikud arhetüübid, paljastavad liigselt oma enesekindlust, mis viib paratamatult karmima narratiivse sillani ja jõuab lõpuks sadistliku, pasoliniliku vihavaenuni.