Filmikunstile on ikka meeldinud end peeglist vaadata, et oma olemust ära mõistatada. Niisiis on filmid filmist justkui omaette allžanr, mis pakub rohkelt võimalusi erinevate tähendus- ja reaalsustasandite ning ajastute segamiseks. Vähe on filmist rääkivaid filme, mis oleks sama maagilised kui „Cinema Paradiso“, millel õnnestub nii hõbedasel ekraanil kui kinosaalis tekitada seesama ja ühesugune võlutud vaimustus tulede kustumisest, projektorisurinast ja eelseisvast seiklusest. Meie oleme nemad ja nemad on meie. Ning elu on film ja vastupidi. 

„Cinema Paradiso“ võitis 1990. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari ning selle väärtus ajas vaid kasvab sedamoodi, kuidas muutuvad meie elus kinod, filmide materjal ning nende näitamise ja vaatamise viis.