«Emir Kusturica retrospektiiv: Must kass, valge kass»

Kuigi huumorit ja satiiri jagub pea igasse Kusturica filmi, ei voola see kusagil mujal nii võimsalt üle äärte kui Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi võitnud seikluses nimega “Must kass, valge kass”. 
Kusagil Serbia-Bulgaaria piiri lähedal Doonau kaldal on end sisse seadnud elupõline sahkerdaja ja nihverdaja Matko, kelle järjekordse “suurepärase äriidee” tõttu jääb ta võlgu nii kohalikele gängsteritele kui tuttavale narkoärimehele Dadanile. Tagajärjed puudutavad veelgi enam tema hilisteismelist poega Zaret, kelle aeg ja tähelepanu kuluvad rohkem kohaliku baaridaami Afrodita südame võitmisele. Keskne lugu ise on selles kõiges aga mõnevõrra teisejärguline, sest film kulgeb rohkem visuaalsete anekdootide jadana. Kusturica on pidurdamatu, pildudes absurdi ja kilde nii tihedalt, et raske on öelda, kus on tegu peene sürrealismi ja kus häbitu jämekoomikaga. Vaat et iga teist stseeni täidab tegelaste kuulatav muusika alates mustlasfolgist kuni lääne popini ja see kisub tantsule nii karaktereid kui paneb tatsuma vaataja jala.

Vormuv popurrii oma hüperliikuvuses võiks muutuda närviliseks ja tüütuks, kui toimuvat poleks kujutatud sedavõrd heledates-helgetes värvitoonides ning tugeva sümpaatiaga oma ebatäiuslikkuses huvitavate karakterite vastu. Seejuures jõuab film teha samme nii muinasjutulike lahenduste kui räige realismi poole. Aga Kusturica võlu seisneb omaenda absoluutselt omanäolises maailmas püsimises.“Must kass, valge kass” on nii suhtumiselt kui visuaalselt stiililt – kui defineerida seda terminit vabaduse, vallatuse ja ettearvamatuse kaudu – üks väga punk film.

 

Filmi toob kohale DHL.