Myroslav Slaboshpytskiy ambitsioonikas Ukraina debüütfilm on imelik ja veidralt kaasatõmbav teos, mis sunnib publiku tööle ning saavutab midagi haruldast ja originaalset.

Nagu algustiitrid ütlevad: „Film on kurt-tummade viipekeeles. Tõlget, subtiitreid ja pealelugemist pole meelega.” See on õige – filmis on vaid viipekeele kasutajad, pole rääkimist, muusikat ega subtiitreid, mis vaatajaid juhiks, mistõttu on nad visuaalkeele ja ümbritsevate helide meelevallas. Neil palutakse vaeva näha, et mõista lugu teismeliste kampadest, seksuaalsetest seiklustest ja vägivaldsetest omaksvõtu-rituaalidest.

Näitlejatööd võivad tunduda amatöörlikud ja kohati liialdatud, aga füüsilised žestid on viipekeelega seotud ning sobivad julge kontseptsiooniga. Süžee – poisist saab uues koolis kamba liige – võib olla tuttav, aga mida omasem see publikule tundub, seda lihtsam on juhtuvat jälgida. Viipekeel on muidugi riigiti (ja tihti ka piirkonniti) erinev, aga selleks, et „Hõim” muljet avaldaks, pole viipekeele oskust vaja.

Kõige muljetavaldavam on Valentyn Vasyanovychi enesekindel ja ilusalt läbimõeldud steadicam-kinematograafia, mis aitab vaatajal saada nende vaevatud ja tihti julmade noorte häiriva maailma osaks. Seda on raske vaadata, aga see on avaldab muljet – see film on vaatamist väärt.

Mark Adams, Screen International