Saame sõpradeks

Uudiskirjaga liitujatele saadame regulaarselt infot Sõpruse programmi, uudiste ja sündmuste kohta. Igal nädalal loosime välja kinopääsmeid ja kutseid esilinastustele.

Palun sisesta enda nimi.
Palun sisesta enda e-maili aadress.

Uudised

Noorte filmikriitikute konkursi võitjad!

Alustavate filmikriitikute inspireerimiseks ja helgemate sulgede tunnustamiseks toimus selle aasta aprillis taas Sõpruse ja Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss. Konkursile laekus rekordiliselt üle 50 arvustuse, millest kuueliikmeline žürii valis välja kolm parimat. Tekstides hinnati ennekõike loomingulisust, sõltumatut vaimu ja oskust asetada linateoseid tabavasse taustsüsteemi. Täname võistlustöid hinnanud žüriid: Emilie Toomela, Edith Sepp-Dallas, Tristan Priimägi, Tiina Savi, Rain Tolk ja Aro Velmet.

Konkursi peaauhinnaks on 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ja tasuta pääs aasta lõpuni kõigile kinode Sõprus ja Elektriteater filmidele. Teise ja kolmanda koha pälvinud kirjutajad saavad nautida kino Sõpruse kinkepileteid. Siinkohal avaldame koos õnnitlustega konkursi esikolmikusse kuulvad arvustused.

***

„Noore paavsti” dramaatilised ulmad
Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 1. koht

„Noor paavst” („The Young Pope”, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, 2016 –…) Režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino, Stefano Rulli, Tony Grisoni, Umberto Contarello, osades Jude Law, Diane Keaton, Silvio Orlando, Scott Shepherd jt. 46–60 min.
Nele Volbrück

Kuigi seatud katoliku kiriku institutsionaalsesse südamesse, ei paku itaalia maksimalist Paolo Sorrentino teledraama „Noor paavst” religioonist kantuna eeskätt lunastust ega ka võimalust kahjurõõmsaks jälestusvaatamiseks. Veidra huumori ja absurdi poolest hiilgava teose kesksed teemad on maine üksildus, kahtlused ja võim, mis sobivad edukalt harutada ka ilmalikus taustsüsteemis.

Lausa nii ilmalikus kontekstis, et tähelepanelikud vaatajad on märkinud paralleele peategelase ja Donald Trumpi vahel. Võimalikud kokkulangevused on Sorrentino sõnul siiski juhuslikud. Tõepoolest, vähemalt välimuse põhjal ei saaks punetavast Trumpist kaugemal olla Jude Law õnnestunud paavstikehastus, laitmatult nägus kui marmorkuju, paigas iga päheistutatud juuksekarv.
Tervet ilma vapustab paavsti mõjuvõimsasse positsiooni valitud noorevõitu, alles neljakümnendates ja Vatikanis tundmatu suurus, ameeriklane Lenny Belardo. Ihaldatud hea karjase asemel ilmutab end pantokraator – kõigevalitseja, karm kohtumõistja. Paavstinimega Pius XIII on mõistatuslik, arrogantne ja kapriisne. Tema tahab olla piitsa-, mitte präänikumees ning seda teatraalse demonstratiivsusega. Eesmärk on saavutada vägevus heidutuse, hirmu ja ähvarduste kaudu.
Särav mees on renessansiaegsete müüride vahel intrigeeriv, ebaharilik. Igati loogiline nurgakivi Sorrentino helde käega, kuid hoolsalt konstrueeritud filmiloos, mida läbivaks punaseks niidiks võib nimetada vastandlikkust. Ilmutab äärmuslikult range paavstki sarja edenedes isikliku taustaloo valguses helgemaid toone.
Meemivabrikuks tituleeritud seriaal võiks vabalt kanda nime The Dope Pope, eksponeerides vastandustel ja üllatavatel nihetel tuginevaid silmakomm-stseene. Valem ise on ju lihtne. Juba kõrvutus „paavst ja meem” paneb ilmselt alateadvuse salakavalatest keerdkäikudest johtuvalt kulmu kergitama. Tahaks öelda, olge nüüd, nii banaalsete nippidega mind õnge otsa ei saa, aga ometi, need kaadrid toimivad. Koni hambus, uitab tagurlik paavst palees, üll valged dressid, mis võiksid olla stiilinäiteks Paris Hiltoni ja Juicy Cotoure’i jagatud hiilgehetkedest. Kus, näidake mullegi!
Sellegipoolest pole õiglane väita, et sarja WTF-faktor ainuüksi Jude-Law-ja-Rooma-paavst kontseptsiooni õlul püsiks. Üksikelemendid küündivad esile ikka taustsüsteemist. Seriaalis figureerib arvukalt liine ja tegelasi, kelle tausta rohkemal või vähemal määral järgemööda avatakse. Vastukaaluks Law hollywoodilikule lihvitusele kehastavad Vatikani vennaskonda Euroopa näitlejad, kelle karismaatilised näod on kui maalidelt näpatud.
„Noore paavsti” ilmne tõmbenumber on Sorrentino ja tema ihuoperaator Luca Bigazzi saavutatud  hunnitu visuaalne vaatemängulisus. Kuldmehikesega pärjatud „Kohutavast ilust” tuttavad veatu kompositsioonitaju, valgusmängud ning suurejoonelised kaadrid ei anna tunnistust juhuslikkusest, kuivõrd mõjuvad värske ja loomingulisena nagu seeläbi ka seriaal tervikuna.
Kuid mida „Noor paavst” lõppeks öelda tahab? Kohati kipub seriaal korraga ehk liigagi arvukates suundades kappama. Rikkalik ja sujuv, libiseb see surmtõsistele tumedatele aladele ning liugleb sealt niisama ühetasaselt edasi. Publikule esitletakse tegelasi, juhtumeid, killukesi siit-sealt, mis ei saa selget lahendust. Justkui paavsti kaudu säilib ka vaatajas teatud distantseeritus. Teisalt teritab see nüanss kujutlusvõimet ning avaldab koos poeetilise visuaalse kulgemisega unenäolist mõju. Unenäolisus aga lepitab ja enesele märkamatult ei otsigi ma selgeid vastuseid, vaid võimalust ulmades edasi konnata.

 

Mida teab petis armastusest?
Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 2. koht

„Nobenäpp” („Ah-ga-ssi”, 2016, Lõuna-Korea). Režissöör Park Chan-wook, osades Kim Min-hee, Kim Tae-ri, Ha Jung-woo, Cho Jin-woong, Kim Hae-sook, Moon So-ri. 144 min.

Lill Volmer

Koreast saab Jaapan. Petisest saab petetu, saab uuesti petis, saab armastaja. Park Chan-wooki „Nobenäpp” viib vaataja 1930ndate Jaapani okupatsiooni aegsesse Koreasse, kus taskuvaras Sook-hee, hiljem uue nimega Tamako, saab ülesande sokutada end teenijatüdrukuks rikka raamatukoguja majja, et veenda kopsaka varanduse pärijat, leedi Hidekot oma petisest ülemusega abielluma.
Filmi ülesehitus on hästi jälgitav ja konkreetne – teos koosneb kolmest 45-minutilisest osast. Sellegipoolest on süžee ja faabula omavahel nihkes ning esimene ja teine peatükk kattuvad ajaliselt, kuid on esitatud eri vaatenurkadest lähtuvalt. Tegelaste vahel käib pidev üksteise ületrumpamine ning kohati on petetu rollis ka vaataja, mõni muidugi rohkem kui teine. Paeluv on veel see, et rollivahetus toimub nii sujuvalt, et märkamatult avaneb vaatajale ka pealtnäha abitu naiivitari Hideko kompleksne siseelu, mis reedab naise kange iseloomu ja kütkestava kavaluse.
Kontrasti loob ambitsioon kujundada keskkond soliidselt läänepäraselt, kasutada arhitektuuris ja sisekujunduses viktoriaanlikke elemente, et varjata hoone soppides leiduvate raamatute ja käsikirjade vahel pulbitsevaid perversseid hentai-laadseid lugusid. Raamatute illustratsioonidel ilutsevad ja ka hoone keldrisse peidetud himurad hiidkaheksajalad on konteksti arvestades vist hädavajalikud elemendid. Eriti groteskselt mõjub seesama raamatukogujast julm vanamees, kes sunnib Hidekot sadomasohhistliku maiguga jutte samuti puhtalt meestest koosnevale jaapanlaste grupile ilmekalt esitama.
Ilusaimast ilusam tundub filmi naispeategelaste vahel tuksuv õrn armulugu. Hideko ja Tamako jagavad hapraid hellusehetki, mis on ühtlasi ka ainsad hetked filmi vältel, mil mõlemad on tõeliselt siirad. Need stseenid võluvad oma filigraansuses, sest vaatamata sellele, et film on alla 16-aastastele keelatud, ei näidata seal seksi seksi pärast, vaid iga kaader peegeldab põgusat aususehetke. Tüdrukutevahelised tunded ei ole seega pettus, vaid tõde. See on kui mingi pidepunkt, kui kõik muu on ebakindel ja heidutav.
Kui võrrelda filmi teise meisterliku korea režissööri, Kim Ki-duki teostega, saab tuua mõned  paralleelid. Raske on öelda, kas see nähtus on kultuuri eripära või lihtsalt juhus, aga mõlema loomingus esineb kõrvuti suures kontsentratsioonis hella armastust ja õõvastavat vägivalda. Stiililt on nad samas kardinaalselt erinevad, sest Kim Ki-duk esindab pigem korea new wave’i ning eelistab rääkida lugusid, lastes kohati üsna ekstsentrilistel karakteritel lihtsalt vaikida. „Nobenäpp” on samas filmnoirilik, romantiline, vaimukas ning paraku ka n-ö õnneliku lõpuga. Mulle tundub, et veidi ambivalentsust oleks siinkohal tulnud kasuks. Kim Ki-duki filmide psühholoogiline perverssus on tihti nii kummastav, et avaldab ääretult sügavat mõju. „Nobenäppu” vaadates see kogemus nii intensiivne ei olnud.
Võimumängud on filmi vältel küllaltki ärevad, tegelastevaheline hierarhia  pidevas muutumises. Osalt võib ka see olla põhjus, miks teos on niivõrd haarav. See mõjub veidi nagu mõni äärmustesse kalduv tsirkuseetendus. Publikul läheb seest õõnsaks, kui tundub, et artist kaotab kohe jalgealuse. Kuid kas ta ebaõnnestus päriselt või on seegi osa etendusest?

 

„Stranger Things”
Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 3. koht

„Stranger Things” (2016 –…, USA). Režissöörid ja stsenaristid Duffer Brothers, osades Winona Ryder, David Harbour, Finn Wolfhard, Millie Bobby Brown jt. 42–55 min.

Kairi Kivirähk

Seriaal meediumina on üks isevärki vigur, kus vaataja eksitatakse kõikvõimalike juhtumiste virvarri ja teda kostitatakse sõltuvusttekitava ainesega. Kui keegi sulle mõnda seriaali soovitab, võib kindel olla, et pärast pilootosa vaatamist langedki lõksu, mis toob heal juhul kaasa ühe hooaja järjestikuse vaatamise, halvemal juhul aga tuleb sul oma reaalsus pikemaks ajaks vahetada illusiooni vastu.

Seriaali “Stranger Things” teeb nauditavaks ühtne stiil. Kuna me elame ajal, mil kõik stiilid ja ajastud on omavahel kokku segatud, siis kõne all olev sari on tõeline silmakomm, kus saab näha midagi puhast ja ajastutruud. „Stranger Thingsi” olustik leiab aset 1980ndatel fiktsionaalses linnas Hawkinsis, Indianas. Visuaalselt on pilt teraline, justkui oleks materjal filmitud filmilindile. „Twin Peaksi” fännidele tekitab see kindlasti äratundmisrõõmu. Sarnaselt „Twin Peaksile” on ka „Stranger Things” keskendunud nihete tekitamisele, kus justkui täiesti normaalne keskkond muutub väikeste detailide läbi veidraks. Kui esimene neist hakkab hargnema Laura Palmeri surmast, siis viimane algab Willi kaduma minekust. Väike kogukond on olukorrast šokeeritud ja erinevad grupid alustavad, igaüks omal moel, otsinguid. Mis teeb aga käesoleva seriaali eriti põnevaks on see, et peategelasteks on lapsed. Imelist näitlejate ansamblit tunnustas ka SAG (Screen Actors Guild), kes andis neile parima ansamblitöö preemia.
Loo muudab ettearvamatuks tasandite rohkus. „Stranger Thingsi” tegevus toimub üheaegselt nii tava- kui ka paralleelmaailmas, mida kutsutakse Tagurpidi kohaks  (Upside Down). Kahe maailma vahele tekib värav, mis hakkab mõlemasse muutusi tooma. Normaalne maailm ja düstoopia eksisteerivad üheskoos. Düstoopia teema on väga aktuaalne nüüd, kui meie planeet Maad ähvardab kolmas maailmasõda, globaalne soojenemine, prügi alla mattumine, looduse ja liikide hävimine ning maailma vallutav kapitalistlik koll. Sellele õudusele saab lõpu tuua vaid midagi tõeliselt üleloomulikku – inimene ise.
Kahjuks aga levib arusaam, et inimene on üks tavaline olend, kes saab terveneda vaid arstide abil, kelle eluülesanne on end rikkaks töötada ja naabrist parem olla ning kes peaks tegema oma otsuseid loogikast, mitte intuitsioonist lähtudes.
Autorite suureks inspiratsiooniallikaks oli külma sõja ajal toimunud Projekt MKUltra, mille käigus tehti inimkatseid, andes katsejänestele psühhotroopseid aineid ning lastes neile mitu tundi järjest kõrvu sama infot, sisestades seda seega  inimese ajju. Läbi inimkatsete põhjendadakse ära ka peategelase Eleveni telepaatilised võimed ning viidatakse kaduma läinud laste fenomenile, tuues loosse sisse erinevaid vandenõuteooriaid.
Väga ettevaatlikult puudutatakse usu, spirituaalsuse temaatikaid, kasutades sümbolitena valgustumist, valgust, elektrit, energiaid, mis aitavad tegelasi oma missiooni lahendamisel. Nii saab täiskasvanud vaataja inspiratsiooni enda võimeid arendada ning sammuda Tiibeti joogide jälgedes. Noor vaataja aga impulsse pöörduda tagasi laua- ja õuemängude juurde. Tõeliselt atraktiivseks muutub lauamäng Dungeons & Dragons, mis on iseäranis hästi looga kokku põimitud.
„Stranger Things”  on üles ehitatud väga peenelt, pakkudes skeptikutele piisavalt infot loodava maailma tõetruuduse kohta, kuid andes spirituaalseid sõnumeid otsivatele hingedele samal ajal sümbolitega märku, et lahendus peitub meie eneste vaimses arengus.

Veel uudiseid

Kinosõbrad korraldavad suvel Järva-Jaanis unenäolise Filmilindifestivali

Kino Sõprus ja Tartu Elektriteater korraldavad 19. augustil Järva-Jaanis Filmilindifestivali, millega avaldatakse austust aegumatule kinokunstile. Päeva juhatavad öösse klubi VÄLK kureeritud DJ-d ning live esinejad.

Filmilindiestival toimub Järva-Jaani Kinomuuseumis ning Vanatehnika varjupaigas - vanade busside, trammide ja trollide keskel. Festivali iseloomulikuks osaks on kinoklassikaks saanud filmide näitamine 35-millimeetristelt lintidelt, iseloomuliku projektoripõrina saatel.

Noorte filmikriitikute konkurss

Sõpruse ja Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss ootab kandideerima filmikriitikuid, kes segavad omavahel loomingulises suhtes intelligentsi ja tundeelamusi ning liidavad oma arvustusse sõltumatut intuitsiooni, mis sõlmib kirjatüki isikupäraseks loominguks. Konkursi võitjatöödeks valitakse kolm parimat arvustust, mille kirjutamisel on leitud küllaga uudishimu taustauuringuteks ja argumenteeritust julgeks seisukohavõtuks ning niisutatud ka oma sõnaosavaid keelepaelu.

  •  
  • 1 / 26