Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem leibkondadest, sest sõna perekond on
kaotanud oma senise mõjujõu. Ilan Schickman Iisraelist ja Saran Kambodžast
moodustavad ühe sellise kummalise leibkonna, kelle jaoks kompromiss tuleb tihti
raskelt ja vaevaliselt. Siin on probleeme rohkem kui, ja leibkonna poole kohaga
liikmetena liiguvad perest sisse ja välja mitmed elu äärealadel tegutsevad tegelased,
aga Ilan ja Saran kulgevad endiselt edasi keset öist Phnom Penhi, olles küll leidnud
armastuse, aga oskamata sellega samas midagi peale hakata.
“Phnom Penhi hällilaul” on film, mis mõjub algselt võõristavalt, aga haarab mõne aja
pärast jäägitult. Küsimus, kas filmis midagi juhtub, jääb aga lahtiseks, sest kannatlike
inimeste jaoks võib nendest öistest mittejuhtumistest ja juhukohtumisest hargneda
välja terve muinasjutt, mille keskseteks tegelasteks on kaks väga tavalist, aga samas
piisavalt erilist inimest.



Tristan Priimägi