Jaapanis on komme mälestada sündimata lapsi rituaalse toiminguga. Neile
püstitatakse väikestest kivist kujukestest omamoodi altareid, mis ennekõike
omavad mütoloogilist tähendust. Need lapsed kannavad nime “vee lapsed”. Kuju
sümboliseerib last, kellele pole antud võimalust elada siin kohas ning selles ajas. Ta
on justkui keegi, kellel pole õigust ületada teispoolsuse jõge. Nii jäävad sündimata
lapsed igaveseks vangistatuna kivist kujukestesse jõe kaldal.
See on film, mis räägib naistest ning nende tunnetest seoses lastega ja laste saamisega.
Filmi režisöör mõlgutab mõtteid teemadel, mis saab siis, kui naiseni jõuab arusaam,
et ühel päeval võtab loodus talt võime lapsi saada. Erinevad naised jutustavad oma
kogemustest ja mõtetest seoes nurisünnituste, seksuaalsuse, menstruatsiooni, lastetuse
ja laste saamisega.



Dagmar Reinolt