Endine kirjanik Marcel Marx on asunud elama Le Havre’i nimelisse sadamalinna. Temast on seal saanud kingapuhastaja. Uus amet on võimaldanud Marcel’il hakata inimesi tõeliselt mõistma. Vähemasti nii talle endale tundub. Oma kirjaniku-ambitsioonid on Marcel seljataha jätnud, kuid eluga, mida ta jagab töö, kohaliku lemmikbaari ning abikaasa Arletty vahel, on ta mõõdukalt rahul. Ühel päeval satub tema teele alaealine pagulane Aafrikast. Umbes samal ajal saab Marcel teada, et tema raskesti haigestunud naine peab minema haiglarežiimile. Marcel püüab võidelda inimliku minnalaskmise tundega nende vahenditega mis on tal ainukesena käepärast: tema enda helge meel ning naabrite täielik abi. Marcel’i vastaseks saab aga valitsuse bürokraatia kohaliku politsei näol, kes soovib immigrandist poissi kinni nabida.

Kaurismäe: “Euroopa kino pole tegelnud liialt usinalt üha halveneva finantsilise, poliitilise, kuid veelgi enam – moraalse – kriisiga, mis on juhatanud meid ikka lahenduseta küsimuse juurde pagulaste osas; nende osas, kes püüavad ennast mujalt Euroopa Liidu liikmesriikidesse saada, ning nende korrapäratu, sageli madalkeelne kohtlemine. Mul ka ei ole sellele küsimusele vastust”, ütleb filmi autor, “kuid soovisin selles küllaltki ebarealistlikus filmis seda teemat puudutada”.

“Le Havre – sadamalinn” on Soome filmiautori Aki Kaurismäe teine prantsuse keelne täispikk film. Autasud: Cannes 2011 (FIPRESCI preemia), München 2011 (Arri-Zeiss auhind).
Cannes 2011 review: “Iga sekund filmist on lõbusõit armastuse ning hoolimise teemadel. Imeliselt üles võetud, briljantselt näideldud ning rohkem elu täis kui ükskõik milline teine film, sel aastal”. (Joshua Brunsting, “Gordon and the Whale”).