Nagu juhtub, Balthazar (Au hasard Balthazar)
Maikuu Püha Sõprus on pühendatud samal kuul toimuvale Cannes'i filmifestivalile kui kogu maailma autorikino ühele suurimale suunanäitajale ning neljal kevadisel pühapäeval näitame suuri filme, mis on Cannes'is esilinastunud ja oma erilisusega filmiajalugu mõjutanud. Pärast Demy romantilist "Cherbourg'i vihmavarje" liigume minimalistliku poeesia meistri Robert Bressoni ja tema kultusliku "Nagu juhtub, Balthazar" juurde.
Bressoni käekirjaks oli religioosse tunnetusega minimalism. Teda peab oma olulisemaks eeskujuks Andrei Tarkovski. Bresson oli ka üks neid filmirežissööre, kel olid oma arusaamad filminäitlemisest, millest ta kirjutas oma raamatus „Filmitegija märkmed“ (1975). Need põhimõtted mõjutasid oluliselt näitlemist Euroopa hilisemas autorikinos.
"Nagu juhtub, Balthazar" tegevus keerleb mitme aasta jooksul tagasihoidliku maatüdruku Marie (Anne Wiazemsky) ja talle väga armsa eesli Balthazari elu ümber. Nagu suuremaks saades ikka võib juhtuda, siis toimub sõprade vahel teatav lahku kasvamine, kus mängib tihtipeale rolli ka ümbritsev ning tihtipeale vaenulik elukeskkond. Balthazaril on selle aja jooksul mitu omanikku, kes hoolitsevad tema eest pigem piitsa kui armastusega, aga eesel kannatab kogu selle ebaõigluse suursuguselt ja elutargalt ära ning saavutab seetõttu teatava pühalikkuse oreooli.
Robert Bresson suutis selle filmiga äratada ellu kaks kinopühakut ehk kaks vaikivat kannatajat eesel Balthazari ja noore Marie näol ning autor suutis tabada oma tööga midagi sellist, et üldiselt padukriitiline uue laine filmitegija Jean-Luc Godard kirjutas oma 1966. aasta arvustuses Cahiers du Cinéma's: "Igaüks peaks seda hämmastavat filmi vaatama, kuna siin on õnnestunud pooleteise tunni sisse mahutada kogu maailma ja elu olemus." Seanss toimub koostöös Prantsuse Instituudiga Tallinnas.
