Torn

Aeg on liigutada mäge.

Kalju on saatuse tahtel üksik mees, kelle kunagi naine maha jättis ning 4-aastase tütre tema juurest ära viis. Mees elab aastakümneid Lõuna-Eesti sügavas metsas kõrge mäe otsas. Justkui kannaks karistust, tassib mees sisyphoslikult pikki palke ja raskeid kive oma künkale, kinnisideeks ehitada torn, et näha ja olla nähtav. Kalju on küll pealtnäha harjunud oma rutiinse ning üksiku eluga, kuid seestpoolt pakitseb ikka ootus leida kedagi enda kõrvale. Nii peab mees kirjavahetust paljude näitsikutega, püüab peolgi käia, et kaaslast leida, kuid kuidagi ei vea, seda õiget perenaist mees ei leia. Kui Kalju saab kõne oma tütrelt uudisega, et ta on nüüd vanaisaks saanud, tekib mehesse justkui uus elevus läbisegi hirmuga. Kas kohtuda taas tütrega? Mis tundeid see temas tekitab? Kuidas olla vanaisa kui pole saanud olla isa?  Esimest korda elus võtab Kalju ette oma vanad päevikud ja salvestised, et välja selgitada, mis 30 aastat tagasi valesti võis minna. 

Kullar Viimse film "Torn" on siiras ja südamlik vaade ühe üksiku inimese hinge, kes vaatamata luhtumistele ja juba kõrgele eale ootab siiski oma ellu kaaslast, kellega koos olla, ning kes läbi keerukate sisevõitluste leiab jõudu soojendada üles suhte oma tütrega.