Sooja ja mõistva pilguga jutustatud film „Morten“ ühendab noorte sisemaailma õrna kujutuse ühiskondliku tundlikkuse ja müstilise mõõtmega. See on kaasahaarav film eneseleidmisest, nähtamatuks jäämise valust, sõprusest ja esimestest tunnetest ning julgusest jääda iseendaks ka siis, kui ümbritsev maailm seda sugugi lihtsaks ei tee. Pärast filmi vestlus “Morteni” peategelaste Tõru Kannimäe ja Helena Maria Reisneri ning režissöör Ivan Pavljutškovi ja stsenarist Reeli Reinausiga.
Kultuskontsertfilm ja pidu IDA baaris
Kino Sõpruse ja IDA Raadio muusikafilmide progamm võtab uue hooaja alguse puhul fookusesse new-wave’i kõige ekstsentrilisemad olme-romantikud ehk üks ja ainus Talking Heads. Esimest korda Eestis saab näha kinoekraanil nende kultuskontsertfilmi “Stop Making Sense”, mis 2023. aastal värskelt restaureeriti. Seansi juhatab sisse muusikateadlane ja kirjanik Brigitta Davidjants ning nagu ikka järgneb linastusele ka temaatiline pidu IDA baaris.
Kaks Eesti autorikino tippteost korraga
Sügise algusest sügise lõpuni kestab Sõpruses Homeless Bobi 20. tegutsemisaastat tähistav retrospektiiv, mille jooksul saab suurel ekraanil üle vaadata valiku Eesti sõltumatu autorikino tippteostest. Alustame topeltseansiga “Tühirand + Sügisball”, sest nende kahe filmiga sai selgeks, et see 20 aastat tagasi meretuulte ja Lasnamäe tornide vahel karastunud filmitegijate kollektiiv ei kao Eesti filmist enam kuhugi. Ja meil on selle üle ainult hea meel. Vaata lähemalt
Püha Sõprus on Mehhiko lainel
Septembri Püha Sõpruse programm on pühendatud kolmele amigole ehk kolmele selle sajandi Hollywoodi enim mõjutanud Mehhiko režissöörile Alejandro Gonzalez-Iñarritule, Guillermo del Torole ja Alfonso Cuarónile. Ideaalne sissejuhatus oktoobri alguses esilinastuvale Iñarritu uuele kinosatiirile “Digger” Tom Cruise’iga peaosas. Vaata lähemalt
Kuu keskmised kolmapäevad Kaurismäkiga
“Varjud paradiisis” on esimene osa Soome režissööri Aki Kaurismäki niinimetatud proletariaadi triloogiast. Nagu režissöörile kombeks, räägitakse vägagi inimlikest tunnetest ja kogemustest tavaliselt tagaplaanile jäävate argiinimeste silmade ja lugude kaudu. Peategelasi kehastavad Kaurismäki lemmikud Matti Pellonpää ja Kati Outinen, kes oma naeruvaeste ja mornide pilkudega vaid vajaliku edasi kannavad. Vaata lähemalt
Kokanduse esindusnäo Anthony Bourdaini surmast möödub varsti kümme aastat. „Tony” on romantiline tagasivaade tema esimestele põletushaavadele.
– Peeter Kormašov (Müürileht, september 2026)
Armuafäär, mis kestab igavesti
Anthony Bourdaini „Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas” (ee 2005, Varrak) on kokkade piibel. Eelmise kümnendi alguses ühes mu esimestest töökohtadest Tallinnas soovitas peakokk seda mulle. Kui lõpuks tekkis imekombel vaba päev – see oli detsembris, kui igal õhtul on mõne firma jõulutrall ja kokad vihuvad topeltvahetusi teha –, tormasin raamatupoodi. Sukeldusin sealsamas püstijalu Bourdaini köögimemuaaridesse, mis annavad silmad ette nii mõnegi rokkstaari eluloole.
Kaks kokka sulgevad kööki, üks neist palub teenindajal keldrisse minna ja talle külmkapist liha tuua, sest ta olevat üksi ja uppuvat töösse – naine laskubki trepist alla, avab külmkapi ukse ja leiab sealt teise koka, kes on ennast kuidagi sisse pressinud, jäsemed lotendamas… Pärast kulub naljahammastel hulk aega, et teenindaja maha rahustada. Sellised lookesed, rääkimata muidugi kogu Mendelejevi tabelist, mida terasest tööpindadelt ninna tõmmatakse.
Iga algus on raske
Sarnase lennukusega algab Matt Johnsoni „Tony”. Kuna film on inspireeritud raamatu „Avameelselt köögist” algusosast, on ekraanil muidugi võtmestseen, millest Bourdain on rääkinud korduvalt kui katalüsaatorist, mis pani ta kokaameti kasuks otsustama: peakokk (filmis üks abikokkadest) seksib tagaruumis pruudiga, samal ajal kui peigmees ja pulmakülalised ootavad saalis. Nagu Johnsoni maailma esimese nutitelefoni tähelendu ja hävingut vaatlev „BlackBerry” (2023), jääb seegi film meelde värvikate karakterite ja usutava ajastupildi loomisega. Noorust, eriti 70ndate USAs, on keeruline vaadata nostalgiata, seega mind ei häirinud see romantiline lähenemine Bourdaini esimestele sammudele pliidi taga.
Juba Alexander Payne’i „Mahajäänutes” („The Holdovers”)tundus Dominic Sessa huvitav tegelane. Noort Bourdaini kehastades suudab ta laveerida hästi tundelisuse ja pahelisuse, algajast kokahakatise ja tulevase staarkulbikeerutaja arhetüüpide vahel. Tony valetab vanematele, et sai peene kirjandusstipendiumi, varastab neilt raha ja põgeneb puhkusemelust pakatavasse Provincetowni Massachusettsis, sest sinna siirdus suveks tema kooliõde Nancy Putkoski (Emilia Jones), kellest saab muide hiljem Bourdaini esimene abikaasa. Tüüpilisel puhevil ja endast heal arvamusel noorukil veab aga juba esimesel õhtul viltu – ta joob ennast täis ja lüüakse nokki ning ärkab tänaval sinise silma ja tühja rahakotiga.
Tony austrite avamise tehnikat on lihtsalt valus vaadata ja ärateenitud nuuti hakkab ta saama alles kokavahetusi tehes.
Ainsaks pääseteeks saab töö kahtlasevõitu kalarestorani nõudepesijana. Sarnaselt sarjaga „Karu” („The Bear”) näeb „Tonyski”, et köögi A ja O on tiimitöö. Vaataja muidugi teab, et kokad on peast segased, aga siia on kokku kuhjatud ikka esmaklassiline seltskond maniakke. Piraadilaeva kapten on endine staarkokk (Antonio Banderas, kusjuures tema kiituseks ununes korduvalt, et tegemist on Banderasega), kes talub kannatliku meelega alluvate pohmellihommikuid, köögis triipude tegemist ning muid kriminaalseid sahkerdamisi. Tony mentoriks ja kaashobusevargaks saab pahast poisist naistemeesSal(„Valges Lootoses” („The White Lotus”) samuti kelmi mänginud Leo Woodall), teine suurem frukt on pidevalt oma kaalu pärast puid alla saav Stavros (koomik Stavros Halkias).
Suhteliselt aus
Autentselt on edasi antud kokkade loomingulisi roppusi, omavahelist lõõpimist ning alandusi, mis saavad eriti osaks Tonyle ehk Flacole, nagu teda kutsub peakokk (see tähendab hispaania keeles „kiitsakat”). Räige põletusarm – sellise sai Bourdain päriselt, kuigi oma järgmisel töösuvel – tekib sellest, et kolleeg palub enda sõnul köögikogemust omaval Tonyl aidata tal toitusid taldrikule laduda ja too haarab tulikuumast pannist palja käega kinni. Bourdain on nentinud, et kahjuks on tema kirjutised saanud inspiratsiooniks ka matšokultuuri austajatele.1 Samas on ta öelnud, et kui sa ei talu oma ema pihta tehtavaid roppe nalju, genitaalinimetustega tulistamist ja pidevat aasimist, siis pole su koht köögis.
On lausa ime, et Tonyt kohe ei vallandata. Esimestel tööpäevadel nõusid pestes on ta ikka üliaeglane – tema austrite avamise tehnikat on lihtsalt valus vaadata – ja ta hakkab ärateenitud nuuti saama alles kokavahetusi tehes. Samas kuidagi peab karakteri arengut ju ekraanil näitama ning olen nii mina kui on ka teised algajad oma kogemust suuremaks valetanud ja seejuures korralikke käkke kokku keeranud. Pealegi olid Bourdaini mälestustes toonased kokad bandiidid ja eksvangid. Tänapäeval on selliseid hullarikööke raskem leida, sest restoranimaailm on professionaliseerunud ja üleüldine töökultuur muutunud viisakamaks. Võib-olla ka igavamaks, aga seda on ju kogu ühiskond (USA) seitsmekümnendatega võrreldes.
Kuulsuse taak
Kuigi „Tony” on nunnu film, on vaatajal kuklas teadmine, et Bourdaini pole enam. Aastal 2018 lõpetas ta ühes Elsassi hotellitoas elu enesetapuga. Telekoka sõprade ja tuttavate jutust jääb mulje, et tal oli raske kuulsust taluda. Bourdain sai sõna otseses mõttes „nõudepesijast miljonäriks” (saksakeelne vaste Tuhkatriinu-loole), kui tema raamatud said bestselleriks, reisisaated hittideks ning köögiuberikes ukerdamine asendus tuurigraafikuga. Ta kirjutab muutunud elust oma edukale debüüdile järgnenud raamatus „Keskmiselt küps” (ee 2011, Varrak), samuti näeb seda Morgan Neville’i dokumentaalis„Roadrunner” (2021).
Järgnevast annab „Tony” ainult vilksamisi aimu. Nagu ka tulevastest sõltuvustest, mis väljendub peaosatäitja Sessa tumedas pilgus. Kas Bourdain oleks seda filmi tõesti vihanud, nagu arutletakse Redditis ja mujal internetis? Ma ei tea, tänapäeval on inimesed sotsiaalmeedias targemad teiste eest nende elu ära otsustama kui nad ise. Eluloofilm on tõlgendus ja Bourdain kunstniku-kirjanikuna ilmselt mõistis seda.2 Olulisem on vabadus midagi arvata.
Kinosaalist päevavalguse kätte astudes on tunne, et paneks suitsu ette, võtaks kuskil ühe liisunud õlle ja meldiks ennast esimesele ettejuhtuvale kokatööle. Kuumad grillid, sulgemispeod, nugadega vehkivad hullud ja ropp restoranižargoon – ei möödu päevagi, mil ma ei igatseks tagasi kööki. Nähes ühe restorani tagahoovis suitsupausil töötajaid, tõmbub mu nägu vägisi naerule. Võib-olla oli see lihtsalt noorus. Nagu „Tonyski”.
Leia Tony seanss Sõpruse Vanalinna saalis kinokavast.
