Üksildasest mägihotellist tulnud väljakutse peale sõidab kohale politseiinspektor Glebsky. Selgub, et hotelli peremees ei tea politsei kutsumisest midagi. Kui inspektor valmistub veetma meeldivat õhtut ja rahulikku ööd, ei tea ta veel, et kirkasse valgusesse ja puutumatusse lumme uppunud võõrastemaja asustavad vägagi ekstravagantsed külalised. Veelgi enam, mõni neist käitub lausa kahtlaselt ja nende teeseldud reipuse taga näib peituvat painajalik hirm. Tuberkuloosihaiget Hinckust võib mõista, kuid mis vaevab füüsik Simonet'd, soliidset härra ja proua Mosest ja mida jätab rääkimata hotelli peremees Alex? Pingest lausa kumisevas atmosfääris on mõrv ainult aja küsimus, kuid juurdluse käigus põrkub Glebsky reaalsusega, mis ei ole sellest maailmast.

„Hukkunud alpinisti hotell” on kultusfilm selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses. Filmitegelaste suust pärinevaid fraase võib igapäevavestlustes kohata tänini. Tõnu Virve julge kunstnikutöö oli toonasest argipäevast täiesti erinev ja tõi ekraanile kaasaegse eesti kunsti. Sven Grünbergi filmimuusikata on aga võimatu ette kujutada eesti elektronmuusika edasist arengut. Niivõrd mõjukat jälge ei ole ühelgi teisel eesti filmimuusikal. Tristan Priimäe sõnul on teos Eesti „subkultuurse boheemlaskonna kultustekst“.

Film põhineb Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelisel ulmeromaanil, mis oli Nõukogude Liidus juba enne filmi valmimist samuti kultusstaatuses. Ehkki stsenaarium sündis vaevaliselt ja tulemuseks oli kompromiss, kus kriminaalromaani ja ulme elemendid põimusid psühholoogilise draamaga, aitab žanriline ebamäärasus filmi ainulaadsele lummavale atmosfäärile kaasa. “Hukkunud Alpinisti hotell” esitab vaatajale moraalse dilemma, mis ei aegu. Inspektor Glebsky seisab valiku ees: kas täita seadust tähe täpsusega või kuulata oma südametunnistust ja aidata olendeid, keda ta ei mõista. Tema otsus järgida bürokraatlikku korda ja “inimlikku” loogikat viib traagiliste tagajärgedeni.

1980. aastal Trieste rahvusvahelise ulmefilmide festivalil sai film auhinna Hõbedane Asteroid. 2026. aastal linastub see aga Berliini filmifestivali arhiivifilmimide programmis Berlinale Classics.

Grigori Kromanovi viimane film keeldub aegumast ja miks ta peakski?