Lugu Frank Sheeranist (Robert De Niro), tema teekonnast Teise maailmasõja veteranist maffia palgamõrvariks, ja võimalikust rollist ametiühingubossi Jimmy Hoffa mõrvas. 

„Iirlane“ on mingis mõttes Scorsese debüüt, tema esimene voogedastusplatvormile tehtud film (Netflix). Õigemini osa topeltdebüüdist, sest samal aastal tuli Netflixis välja ka tema Bob Dylani dokk „Rolling Thunder Revue“. Netflixi partnerlus on tulnud Scorsesele aga kasuks selles mõttes, et internetis ei loe minuteid keegi – „Iirlane“ on kolme ja poole tunnise kestusega Scorsese pikim mängufilm.

Scorsese naaseb siin oma liistude juurde, rääkides ühe organiseeritud kuritegevuse loo, aga tuues intrigeerivalt sisse ka oma (ja võrdlemisi usutava) nägemuse Jimmy Hoffa tänaseni siiani ametlikult lahendamata mõrvaloost. Hoffat mängib siin Al Pacino ja film ühendab pärast Michael Manni „Heati“ ja „Righteous Killi“ kolmandat korda need kaks 1970ndate põlvkonna kõige võimsamat näitlejat. 

„Iirlasel“ on omad probleemid ning on ette arvata, et juba filmi väljatuleku aegu üsna häirivalt mõjunud kunstlik digitaalne noorendamine (de-aging) läheb ajaga ainult hullemaks. See aga ei suuda peatada endiselt kõrgvormis vanameistri mõju, kes tegutseb oma kõige tuttavamas ja kodusemas töölõigus – suurushullustusega pättide hulgas. Nagu Scorsesel viimasel ajal kombeks, põhineb ka „Iirlane“ raamatul (Charles Brandti „I Heard You Paint Houses“). 

 „Iirlase“ olulisuse või populaarsuse mõõtmise teiste filmidega võrreldes teeb keerukaks fakt, et see on tehtud Netflixile, kuna väljaspool VOD-riiulit seda filmi ei eksisteeri ja Netflix andmeid välja ei anna, kinnitades vaid lakooniliselt, et see oli 2019. aasta neljas vaadatuim film (info, mis on tänaseks täiesti kasutu). Oscaritel tabas filmi „New Yorgi jõukude“ saatus – kümne nominatsiooni juures jäädi õhtu lõpuks ilma ühegi võiduta. 

– Tristan Priimägi