Nosferatu, öö fantoom

See film on tõeline germaani õudukas!
On kaunis hommik Weimari elaniku Jonathan Harkeri elus. Piltilus naine on keetnud kohvi ja töö ootab innukat tegijat. Siis aga hakkavad jutustusse hiilima mustad varjud. Jonathan saab ülesande reisida Transilvaaniasse, et sõlmida ühe krahviga kinnisvaratehing. Sihtkohas ootab kühmus ja pisut kahvatu härra Nosferatu – ja me olemegi kurjuse südames. Kui krahv näeb Jonathani naise pilti, sõlmib ta kiiresti majaostulepingu ning asutab end reisile Weimarisse. Samal ajal kodus hakkab Jonathani vooruslik naine Lucy aimama halba. Üsna peagi maandub katku kujul väikelinna kurjus, Wagneri muusika saatel ja tohutu rotikarja järel.

„Me olime isadeta põlvkond, seepärast võtsime eeskuju vanaisadelt,“ viitab Werner Herzog filmipõlvkonnale, kes võttis omaks natsiideloogia, ja sellele, millist tohutut mõju avaldasid talle 1920. aastate ekspressionistlikud tummfilmiloojad. Film ongi austusavaldus Friedrich Murnau 1922. aastast pärit klassikalisele filmile „Nosferatu“. Klaus Kinski teeb filmis elu suurima rolli poeetilise ja jõhkra vampiirina, kelle sügav üksindus äratab vaatajas koguni kaastunnet. „Kuulake, kuidas öö lapsed musitseerivad,“ ütleb ta luuleliseks muutudes lossi läheduses uluvate huntide kohta. Lucy osa täitnud Isabel Adjani ja Klaus Kinski vahel on tundeerk tõmme, mis peegeldub groteskses loos surmast ja igavesest elust.
Üks filmi peaosi on 11 000 rotil, kellest Herzogi sõnul ei pääsenud ükski eluga. Seda on küll raske uskuda.