RASHOMON

Puuraiuja, preester ja talupoeg kohtuvad linna laguneva Rashomoni värava, ehk lõunavärava all. Kuna vihma sajab, ei saa nad teekonda jätkata, ja selgub, et kaht esimest painab üks kohtuprotsess, mille tunnistajaks nad linnas just eelmisel päeval on olnud. Jahmunud talupojale räägitakse lugu vägistamisest ja tapmisest, milles on kolm osalist: tuntud bandiit, tapetud ülik ja üliku naine. Pealtnäha lihtsale tõele aga hakkab loo käigus lisanduma uusi tõlgendusi ja ilmnev jutustus paneb proovile kolmiku senised tõekspidamised inimlikkusest ja selle puudumisest.

“Rashomon” kasutab klassikalise antiiktragöödia struktuuri: tõde avatakse mitmest eri vaatenurgast ja lõpus lahendab olukorra deus ex machina, ehk jumal masinast – ootamatu ja sõltumatu jõud. Kuigi film polnud Jaapanis kuigi edukas, on “Rashomon” äärmiselt oluline film seetõttu, et see esitati Kurosawa teadmata Veneetsia filmifestivalile, kus ta võitis täieliku pommuudisena festivali peaauhinna Kuldlõvi. Enne seda polnud muu maailm Jaapani filmikunstist üldse teadlik. See võit avas Euroopa ja Ameerika uksed Kenji Mizoguchile, Yasujiro Ozule ja paljudele teistele Jaapani režissööridele, kelleta me tänapäeva filmiajalugu ette ei kujutaks.

Rikkalikult sümbolistlikus “Rashomonis” tasuks tähele panna ka operaatori Kazuo Miyagawa hämmastavat tööd. Miyagawa kasutas metsa võsaaluse varjundite püüdmiseks suurt peeglit ja murdis seni filmikunstis ületamata jäänud barjääri: suunas oma kaamera otse päikesesse.

Tristan Priimägi