Pärast päevatööd (After Hours)

Kui New Yorgis on südaöö mööda läinud, ei pea sa otsima armastust, naeru ega pahandust – küll need ise leiavad tee sinuni.

Vaoshoitud bürootöötaja Paul kibeleb oma monotoonsest elurütmist eemale ning leiab selleks just paraja võimaluse, kui ta kohtab kohvikus veetlevat ent boheemlaslikult veidrat Marcyt, kes Paulile oma telefoninumbri jagab. Impulsiivselt tellitud hiline taksosõit SoHo sügavustesse viib Pauli naisega taas kokku, kuid koju tagasiminek hakkab absurdsete asjaolude sunnil tunduma üha võimatum ning iga liigutus vaid süvendab tema kafkalikku elu halvimat õhtut.
 
Scorsese filmograafia on pungil headest filmidest ning “Pärast päevatööd” kipub kahjuks tihti tagaplaanile hääbuma. Film oli Scorsese jaoks hingetõmbepaus sellele eelnenud mastaapsetest linateostest – režissöör tahtis endale tõestada, et ta oskab ikkagi teha filmi ka kiirelt ja efektiivselt. Tulemusena on “Pärast päevatööd” oma olemuselt üpriski lihtne ja selgelt mõistetav film, mis aga just selle muinasjutulise loojutustamise tõttu oskab imesid saavutada. Tänavavalguste saatel kumavad vihmased tänavad on ühtaegu täis nii ilu, põnevust kui ka kõdistavat paranoiat ning vaataja saab pooleteise tunni jooksul kogeda seda tervet spektrumit. Ühesõnaga – saab nutta ja saab naerda. 

Film polnud küll suurim kassahitt, kuid Scorsese pälvis filmi eest Cannes'is parima režissööri auhinna ning filmist on tänaseks saanud omal moel kultusfilm.