Naerata ometi (Smile at last)

Sõpruses alustab uhiuus noortelt noortele filmiklubi VAATA OMETI!, mille avafilm on Leida Laiuse "Naerata ometi". Enne filmi juhatavad filmiklubi liikmed seansi sisse ning juhivad pärast filmi ka arutelu. 

Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Tundliku ja introvertse tüdruku pea fataalseks osutuvas olelusvõitluses põimuvad valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega, taustaks saatusekaaslaste isemoodi okkalised eluteed.

Eesti filmi grand lady Leida Laiuse eelviimane ekraanitöö ja kaaslavastaja Arvo Iho režiidebüüt mängufilmis kasutab lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet.

„Naerata ometi“ pälvis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Berlinale (1987, UNISEFi preemia) ja Créteil’ Festival International de Films de Femmes (1990, Prix Graine de Cinéphage). Film digiteeriti 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeriti 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal. "Naerata ometi" restaureeritud koopia esilinastus 2025 Berlinale Classics programmis. 

Linastus toimub Eesti filmi kuu raames.