Produtsendid (The Producers)
Oktoobrikuu Püha Sõpruse pühapäevad on pühendatud ilmselt ühele naljakamale mehele, kes Hollywoodis eales asju ajanud on: tänavu juunis 100. sünnipäeva tähistanud Mel Brooksile. Teises maailmasõjas demineerijana teeninud Poola-Ukraina päritolu juudi juurtega Brooklynis sündinud naerutaja on lisaks filmiajalooga mängivatele paroodiatele aidanud David Lynchil pärast "Eraserheadi" debüüti läbimurde teha. Brooks võttis Lynchi oma tiiva alla ja produtseeris "The Elephant Mani", mis sai 8 Oscari nominatsiooni ning andis Lynchile kuhjaga vabadust oma loomingulist käekirja arendada. Siiamaani filmitegijana aktiivne Brooks on elav näide sellest, kuidas naer on terviseks ning kahtlemata on oktoobrikuises üha pikemalt pimedas Tallinnas hädasti natuke rohkem huumorit vaja. Seetõttu kutsumegi neljal pühapäeval meiega kinno naerma ja alustame Mel Brooksi debüütmängufilmiga režissööri ja stsenaristina, mis tõi talle ka kohe tema seni ainsa Oscari parima originaalstsenaariumi kirjutamise eest.
Mel Brooksi esimene täispikk mängufilm "Produtsendid" (1967) raputas filmimaailma kõhulihaseid juba siis kui see välja tuli, aga tõeliselt legendaarseks meelelahutustööstuse pilateoseks on ta saanud veel sel sajandil kui sellest on tehtud nii Broadway muusikal, uus filmiversioon kui ka terve hooaja jagu episoode suurepärases Larry Davidi komöödiasarjas "Curb Your Enthusiasm" (1999-2024).
Tegemist on pealtnäha teatrirahva siseringi huumoriga kui kaks Broadway'l toimetavat produtsenti Max Bialystock (Zero Mostel) ja Leo Bloom (Gene Wilder) asuvad lavale tooma nende silmis sajaprotsendilist läbikukkumist ehk muusikali nimega "Hitleri kevad" (Springtime for Hitler), et teatri omanikku ninapidi vedada. Paraku osutub teatripublik natsinaljade suhtes märksa vastuvõtlikumaks kui mehed arvasid ning tükist saab ootamatult hitt. Suurt kasvu Mostel ning toona veel tundmatu Wilder suudavad oma karakterid nii südamlikult soojaks mängida, et kogu jant kõnetab universaalselt igaüht, kes on kunagi pidanud küündimatu rumaluse või läbinähtava omakasupüüdlikkusega rinda pistma.
Juba tema esimeses filmis on näha Brooksi hilisemat kuulsat käekirja - silmapaistvalt koomilised karakterid, erakordselt tiheda kontsentratsiooniga vempude läbi mängimine ja eelkõige ekraanil toimuva hulljulge labasus, mis on tänaseks kasvanud omamoodi eraldiseisvaks kunstivormiks või isegi filmižanriks. Brooks pani idanema pinnase, mida arendasid hiljem teadlikult edasi nii John Waters või enesele teadmata ka Tommy Wiseau oma kultusliku "The Roomiga". See on suurepärane näide kogu Brooksi karjääri kesksest motiivist luua midagi nii halba, et see muutub heaks.
Kuulus filmikriitik Roger Ebert kirjutas pärast "Produtsentide" linastumist, et see film oli nagu sütikuga pomm, mis pani plahvatama kinopubliku sündsustunde.
