Jeffrey Beaumont (Kyle MacLachlan) leiab Ameerika väikelinnas Lumbertonis juhuslikult maast inimkõrva. Politseisse minnes tutvub ta uurija tütre Sandyga (Laura Dern), kes viitab, et kõrvaga võib midagi tegemist olla lauljanna Dorothy Vallensiga (Isabella Rossellini). Jeffrey otsustab hiilida Dorothy korterisse, et asja edasi uurida, ja edasine ohtlik sündmustik imeb ta peatselt Lumbertoni kummalisse allilma.

Kuigi ka „Kustukummipea“ oli juba stiilipuhas Lynch, on „Sinine samet“ see film, millega ta end unikaalse häälena filmimaailmas täielikult kehtestas. Kaua aega liigse seksuaalsuse ja vägivalla tõttu tegemata jäänud käsikiri saab siin nüüd teostatud Lynchi täpsel äranägemisel ning tulemuseks on sürrealistlikuks muundunud film noir, mis üheaegselt nii pilab kui ekspluateerib žanriklišeesid. Krimiloo vormis saab Lynch mõnuga välja elada oma kiindumuse 1950ndate aastate stilistikasse, mille märgid olid juba olemas „Kustukummipeas“ ja mis on alati olnud üks Lynchi firmamärke, aga samas ei toimu film viiekümnendatel, vaid mingis ajatus butafoorses maailmas. Siin näeme ka Lynchi üht arhetüüpset tegelast, ürgkurja meest, kes siin esineb nime all Frank, kehastajaks pidevas raevus ja ropendav Dennis Hopper, kelle „Don’t you fucking look at me!“ on saanud tsitaadiraamatute tavasissekandeks. „Sinine samet“ mõjub ka täna väga värskena, siinne maailm nii paljastab kui varjab, piduriteta emotsioonipursked paigutuvad nihestatud, otsekui eemalseisvasse kunstlikku keskkonda, muutes vaatamiskogemuse kaugelt pikemaks kui filmi kestus. Siin on ühe Lynchi meelisteemana ka väga hästi kujutatud väikekodanlikku eeslinna-Ameerikat, mille klaari pealispinna all sebivad tumedamad jõud, eriti hästi näeme seda juba filmi avastseenis.

„Sinine samet“ kukkus oma 80ndate keskpaiga kontekstis välja nii kummaline film, et tootmisfirma turundusosakonnal oli juhe täiesti koos, kuidas seda reklaamima peaks, või kas üldse. Film sai aga festivalidelt hoo sisse ja tõi lõpuks Lynchile isegi parima režissööri Oscari-nominatsiooni. Kindlasti ei ole „Sinise sameti“ väärtus aga selle mõõdukates peavoolu-edusammudes vaid selles, et siin destilleerus Lynchi kui autori käekiri ja pakkus nunnudele kassafilmidele alternatiivi, mis oli erootiline, transgressiivne ja ohtlik. Igal juhul täiesti omanäoline.

Tristan Priimägi