Me ei lahku elavate seast enne, kui mõningad praktilised küsimused on lahendatud. „Teel taevasse“ käsitleb elu lõpp-peatust ümbritsevat maailma, nn surmatööstust, kus eksistentsiaalsed küsimused põrkuvad argipäevastega ja pühadus kohtub labasusega. Olukordade kollaažina üles ehitatud film uurib ühelt poolt surma kui ideed oma eksistentsiaalsuse ja pühadusega ning teiselt poolt surma kui tööd oma igapäevaelu rutiini ning harjumuspärase tegevusega. Hauakaevajad arutavad omavahel, kas järgmine matusetseremoonia kestab kavandatust kauem ja nad peavad ületunde tegema. Orelimängija mängib mobiiltelefoniga, kuni preester kõnelemise lõpetab ja ta jälle mängima peab. On see praktiline ja hooletu suhtumine sobimatu? Või on see mõistuspärane lähenemine teemale, mis meie ühiskonnas tundub raske? Me sureme ja kõik, keda me teame, surevad samuti. Ühes sündimisega võib see meie, inimeste jaoks olla kõige loomulikum asi üldse. „Teel taevasse“ uurib inimeste suhet surmaga nende näitel, kelle jaoks surm on osaks igapäevaelust.