I love the quiet of the nighttime

When the sun is drowned in the deathly sea

I can feel my heart beating as I speed from

The sense of time catching up with me

-White Lies: Death-

Bad City. Linn, kus igasugune lootus on juba ammu kadunud. Tinamustad varjud kriibivad asfalti. Isegi kuu ei vaevu enam selle üle kumama. Pimedusest astub välja triibulise pluusiga tüdruk. Rulatav vampiir. Öö meelitab pahategudele.

See postmodernne vampiir on kõigest prii. Ta imeb narkodiilerite verd, armastab süngetel kõrvaltänavatel hulkuda, kuulab traagilist indie-muusikat ja värvib huuli tumepunaseks. Kuni kohtub Arashiga, James Deani moodi noormehega, kes kannab hoolt oma kassi ja narkomaanist isa eest ning püüab püsida õigluse poolel. Ja ühtäkki on moodne vampiir keerulise valiku ees. Armastus, surm või vabadus?

Kultusfilmi maine saavutanud teos „Tüdruk läheb öösel üksi koju“ on Ameerika uue laine kõmulisim film ja selle lavastaja Ana Lily Amirpour hetke kuumim nimi. Film ühendab endas klassikalise õudusfilmi, Ameerika spagetivesterni ja viited tänapäeva popkultuurile. Selle omapärane musta karva maailm tõmbab vaatajat ligi nagu vampiiri suudlus. Ka filmi heliriba on verdtarretav: siin seguneb Iraani underground-rokk düstoopilise Ameerika tööstuslinna kantrimuusikaga. Film kiirgab kurjust, kättemaksu ja suurt igatsust, kuid eelkõige verejanulist iha elu järele.

***
Ana Lily Amirpouri debüütfilm „Tüdruk läheb öösel üksi koju“ esilinastus Sundance’i festivalil ja ajas pöördesse nii vaatajad kui ka filmikriitikud. Iraanlannast USA režissööri nimetab The New York Times Jim Jarmuschi kombel cool’iks. Amirpour armastab David Lynchi ja ameerika splatter-õudukaid. Ta kannab Alejandro Jodorowsky nimega T-särki ja annab pikk intervjuusid kõigile menukatele veebiväljaannetele. Tema filmide levitaja on otsekohesuse poolest kurikuulus meediakontsern Vice. Ta on tegija, keda jälgitakse. Ta on režissöör, kes armastab filmikunsti.