„Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud, mida ta ise töövihikuteks nimetab.

Nendesse töövihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks.

Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt neid vihikumärkmeid koos Immo Mihkelsoniga. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake.

Filmis on kasutatud palju niinimetatud koduvideoid. Arvo Pärt on heasüdamlik ja töökas, heatujuline ja hooliv inimene, helilooja, abikaasa, isa, vanaisa.
„Isegi kui ma kõik kaotan …,“ kirjutas Arvo Pärt ühte oma vihikutest. Millest ta räägib?
Kas see tähendab, et sellel „kõigel“ pole tema jaoks enam mingit väärtust?
Kas see tähendab, et leidub midagi hoopis muud, mingi aare, mille eest võib selle „kõige“ ära anda?
Mis aare see niisugune on?

Sellest meie film räägibki.

Dorian Supin