Asi algab püstolist. Pärastsõjaaegse Tokio suvises kuumaleitsakus varastatakse algajalt politseiuurijalt Murakamilt (Toshiro Mifune) tema teenistusrelv. Pole suuremat häbi kui relva kaotamine ja maskeeritud Murakami asub omal käel Tokio urkaid mööda püstoli jälgi ajama. Kui püstol aga ühe kuriteoga seoses taas välja ilmub, sekkub uurimisse kogenum kolleeg Satoō (Takashi Shimura) ja õige pea on mõlemad kistud sündmustesse, kus tuleb valejälgede hulgast leida õiged ja tabada kurjategija, kes on ilmselt osaline suuremas skeemis.

“Hulkuv koer” on kõige täpsem ja tuntum jaapani film noir. Kurosawa ise pidas filmi pikka aega liiga tehniliseks, öeldes, et “kõik see mehhaanika ja ei ühtki mõtet”, aga hiljem ta revideeris oma seisukohta. “Hulkuvas koeras” pani Kurosawa esimest korda peaossa oma hilisema ihunäitleja Toshiro Mifune, kes oli vaid aasta varem filmis “Purjus ingel” mänginud negatiivset kangelast nii veenvalt, et kippus peaosalisel filmi käest ära võtma. “Hulkuv koer” oli eelkäijaks kogu maailmas (ja märgatavalt ka Jaapanis) hiljem levinud krimifilmi alažanrile buddy cop movie, mille keskseks liikumapanevaks jõuks on erinevate väärtushinnagutega politseinikud, kes on (tihti sunniviisiliselt) pandud mõnd juhtumit lahendama, ja kes teineteise erinevustest siis filmi kulgedes õpivad ja ise arenevad.

“Hulkuvat koera” peetakse tihti Jaapani kõige olulisemaks detektiivifilmiks. Legendaarne on peaegu kümneminutiline ja prakiliselt sõnatu stseen, kus veteraniks maskeerunud Murakami eksleb sõjast rüüstatud Tokio tänavatel.

Tristan Priimägi