Selge see, et suurem osa Bukowski loomingust on suurel määral autobiograafiline. Aga kui suurel määral täpsemalt? Kas ta oli tõesti säärane õrna hinge ja karmi kestaga misantroop nagu tema lugude peategelane, kes enamasti kannab Henry Chinasky nime? Bukowskist tehti tema elu jooksul päris mitu dokumentaalfilmi, mis lasevad tema inimlikku olemust hoomata, kuid päris ligi ei lasknud ta endale vist ühtki kaamerameest. Filmis „Bukowski: sellesse sündinud“, mille pealkiri põhineb tema luuletusel „Dinosauria, We“, antakse rohkesti sõna nii kirjanikule endale kui ka tema paljudele kaasteelistele ja austajaile. Ehkki keegi ei tihka teda naljalt oma sõbraks nimetada ja mõnedki kirjeldused räägivad üksteiele vastu, annavad need rohked muljetused kokku Bukowskist üsna klaari pildi – seda enam, et kuna film valmis kirjaniku elu- ja loomeajal, ei paina intervjueerituid traditsiooniline sund „lahkunust üksnes head kõnelda“.

Peeter Sauter: „Ma oletan, et kaamera ees tahtis Buk olla õelam, kui ta tegelikult oli. Tema juttude rämeduse alt on tunda suurt sooja inimlikkust ja see pidi temas olema ka inimesena, muidu poleks olnud nii palju poolehoidjaid.“ Peeter Sauter (ajakirja Teater. Muusika. Kino, märts 2013)