Teadjad on ütelnud, et ekraniseerides Lionel Shriveri epistolaarset romaani “Me peame Kevinist rääkima” on stsenaristid Lynne Ramsay (ka lavastaja) ja Rory Kinnear loobunud igasugusest literatuursusest. See on film koolitulistamisest ja samal ajal laiemalt elust – selle teo toime pannud poisi vanematest ning teo tagajärgedest ja osaliste edasisest elust. Sama tegid ju meil “Klassi” järjefilmid. Poiss on täispõrguline ja ei allu kasvatusele. Juba tema ilmaletulek oli raske. Ning emal, armeenia verd ameeriklannal, Eva Khatchadourianil, keda reljeefse teravusega mängib Tilda Swinton, ei jää pärast poisi tapatööd muud üle, kui stoilise enesesüüdistusega taluda vaenuliku ümbruskonna tumme ja vähem tumme etteheiteid. Iseseisva vabameelse naise košmaarid oma talumatu ja läbinisti tõrksa poja kasvatamisel on lõikava valuga esile toodud. Mida peab tundma sotsiopaadi ema? ….

Jaan Ruus

… Eva leinab koos teistega, kuid kogeb ka vastutustunnet ja süüd. Kas ta on üldse kunagi oma poega armastanud?

Auhinnad ja festivalid: British Independent Film Award (Lynne Ramsay – parim rezhissöör), Euroopa filmiauhind (Tilda Swinton – parim naisnäitleja), Evening Standard British Film Award (parim film – Lynne Ramsay), London Critics Circle Film Awards (Briti aasta film), Londoni filmifestival (parim film – Lynne Ramsay), PÖFFi EurAsia zhürii (parim rezhissöör - Lynne Ramsay), jpt.