«PÖFF: Aplus»

Grupp Quebeci külaelanikke üritab pääseda eluga nende kodukanti tabanud saladusliku ja hirmuäratava viiruse eest: hulk kohalikke on teadmata põhjusel muutunud lihahimulisteks zombideks ja ülejäänud oma kodud ülepeakaela hüljanud. „Tervete“ rühma satub juhtima ulmefännist Bonin, kes sõidab pikapiga mööda vaenulikku territooriumi, kohates oma teel erinevaid saatusekaaslasi, kellega jätkatakse ühiselt teekonda. Kokkuhoidvas grupis püüab Bonin teistel tuju üleval hoida kahtlase väärtusega anekdoote pajatades. Nakatunud elanike arv aga suureneb ja võimalused eluga pääseda tunduvad üha napimad.

Kuigi sündmustiku kirjeldusest võib jääda mulje, et tegu on järjekordse stiilitruu zombifilmiga, on „Aplus“ omanäoline ja detailitundlik (õudus-)draama, mis toob värsket verd „zombie apocalypse“-žanrifilmide pikka traditsiooni. Siin leidub sürreaalselt komponeeritud kaadreid, teravmeelseid tapmisstseene ja leidlikku musta huumorit, kuid vaatamata vägivalla- ja huumorihetkedele on „Apluse“ üldine meeleolu pigem sünge ja melanhoolne. Sidudes omavahel kõhedat õhustikku ja maalilisi Quebeci maastikke, on film huvitav segu „kõrgest“ ja „madalast“, jõhkrusest ja art-house-kinole omasest nüansirohkest pildist ja näitlejatööst. Arvustustes on leitud, et selline võiks välja näha zombifilmide klassika „Night of the Living Dead“, kui selle oleks lavastanud Michelangelo Antonioni („Blow-Up“).

Tauno Maarpuu