«PÖFF: Laskem laipadel päevitada»

Hélène Cattet ja Bruno Forzani on Belgia režissöörid, kelle eelmine film „Sinu kehapisarate veider värv“ (2013) oli ka PÖFFil üks kõmulisemaid ja menukamaid. Kui toona katsetas filmitegijatest abielupaar giallo žanriga, siis seekord on võetud eeskujuks 1970ndate esimese poole krimifilmid, kuhu on segatud spageti-vesternitest tuttavaid stiilivõtteid. Teisiti öeldes on Cattet/Forzani teinud filmi, mille vormi peale võib kade olla ka Quentin Tarantino, samas puudub siin tegelaste psühholoogiline usutavus, mis on Tarantinol üks olulisemaid komponente. Sellele vaatamata on „Laskem laipadel päevitada“ filmidisaini paraad ja tegijate meisterlikkuse visiitkaart.

Lihtne lugu on rüütatud filmikeelde, mis on tuttav kunagistest B-kategooria linatöödest ja juurdunud moodsas reklaamimaailmas. Kiire tempoga haakuv hakitud montaaž, oota­matud kaameranurgad ja plaanivahetus ning mäng valguse ja värvidega annavad ette paleti võtetest, millega vaataja tähelepanu köita ja hoida. Jean-Pierre Bastid’ ja Jean-Patrik Manchette’i samanimelise krimka järgi 16 mm lindile üles võetud film räägib ühest untsuläinud kullaröövist, tegevustik paigutub ühte päeva kusagil Lõuna-Prantsusmaa mägedes. Võtmelised sündmused on lahendatud läbi tiheda ajalise paralleelmontaaži, kus üht episoodi antakse edasi läbi erinevate vaatenurkade. Režissööriduo lisab sellele tuntud, kuid vähekasutatud võttele tiheda montaaži, justkui väärtustades seda metafoorsete tähendusvarjunditega.

Ehkki Cattet’/Forzani uus film ei pruugi muuta vaatajat ega maailma, võib ta muuta ettekujutust sellest, milline on moodne Belgia kino selle apetiitseimas variandis.

Tõnu Karjatse