Kui talvisest Skandinaavia meeleseisundist saaks teha liikuva röntgenpildi, näeks see välja nagu Carl Olssoni kahekümne neljast peatükist koosnev audiovisuaalne lugulaul „Vintersaga”. Oma loometee jooksul on Olsson välja arendanud isikupärase ja selgelt äratuntava käekirja, kus ta staatilise vaatluse teel leiab üles ühiskonna nukker-jaburad olukorrad ja karakterid. Tema huumoritaju ja vaimukust on õigustatult võrreldud kaasmaalaste Roy Anderssoni ja Ruben Ostlundi omaga.

„Vintersaga” esitleb pildikesi lihtsate rootslaste igapäevaelust ning Olsson oskab sealt üles leida selle kõige totrama melanhooliaga segunenud musta huumori ning väikse inimese eksistentsi võlu ja valu. Kuigi iga stseen on juba omaette toimiv sketš, loob esteetiliselt täiuseni viimistletud visuaal ning meisterlik montaaž mõnusa saagaliku rütmi, mis on korraga nii satiir kui ka vaimukas Skandinaavia sotsioloogiline portree. Olsson annab võimaluse kaamera ette jäänud rootslaste üle mõnusalt naerda, ent ühtaegu toob vaataja neile ka intiimselt lähedale, tekitades tunde, et sa tõepoolest mõistaid neid kummalisi põhjamaa inimesi.

Filipp Kruusvall