Kuidas mäest saab maja, seda me enam-vähem kujutame ette. Kivist saab kivi ja betoon, maagist raud, liivast klaas, puust puit. Kusagil selle muundamise käigus astub tegevusse arhitekt, ehitusmeister, kelle oskused, teadmised ja ilumeel annavad kuju sellele, mida me kutsume majaks ja ilma milleta me kuidagi elada ei oskaks. Aga kuidas majast saab jälle mägi, see protsess on isegi salapärasem, tundmatum. Hea küll, vanad linnad ja templid, mis olidki tehtud kohalikust kivist, puust – neist saabki see, mis nad olid. Aga kui mõelda neile läikivatele klaasist tornidele, mis üksteise järel kerkivad kaunistama meie linnasüdameid ja kus tuksub tänapäeva elu, liigub raha, liiguvad inimesed ja mõtted – mis saab neist? Lõpuks ikka jälle mägi. Aga kuidas? Film võtab meid kaasa sellele salapärasele kahepidisele teekonnale, kõige keskel kõrgumas vana arhitekt, kes rajab oma Itaalia mägimaja aeda – ei, mitte veel ühte tarvilikku hoonet, vaid hoopis – kivist ringi. Et mõista asjade olemust, peab jätkuma kannatlikkust minna tagasi nende päris algusesse. Suureks abiks sellel meditatiivsel teekonnal on Jevgeni Galperini muusika. Kuigi arhitektuur tegeleks nagu vaid kõva ja kindlaga, muusika aga haihtuva ja tabamatuga, ei olegi nad võib-olla teineteisest nii kauged kunstid…

Tõnu Õnnepalu