Briti režissööri Joanna Hoggi poolautobiograafilise festivalihiti “Suveniir” kauaoodatud järg “Suveniir. Osa II” jätkab lugu sealt, kus esimene film lõppes. Filmitudeng Julie (Honor Swinton Byrne) püüab lõpetada filmikooli ja tulla samal ajal toime oma endise kallima surmaga. Oma suhtest filmi tehes muutub tegelikkuse ja väljamõeldu eristamine keeruliseks.
Julie julgelt isiklik nägemus filmitegemisest ning kaootiline, ent siiras suhe filmitavaga peegeldavad Joanna Hoggi enda vahekorda oma kaheosalise filmiprojektiga. Kumbki film on vaadatav ka täiesti eraldiseisva teosena.
Sel aastal, filmiga “The Lost Daughter” Oscarile nomineeritud Jessie Buckley (“I’m Thinking of Ending Things”, “Fargo”) mängib noort naist, kes on õnnetuse läbi hiljuti kaotanud oma abikaasa ning otsustab mõtete kogumiseks ette võtta puhkuse vaikses maakohas.
30. eluaasta lävel olev Julie ei leia elus oma kohta. Ta tunneb, et on oma anded raisku lasknud, samas tahab tema vanem elukaaslane Aksel peret looma hakata. Ühel õhtul läheb Julie kontvõõrana peole, kus kohtub noore ja võluva Eivindiga. Peagi jätab ta Akseli maha ja alustab järjekordset uut suhet, millest loodab leida elu mõtet. Ent vahel võib mõne otsuse jaoks juba hilja olla.
Joachim Trieri Oslo-triloogia kolmas film esilinastus Cannesi filmifestivalil, kus Julie osatäitja Renate Reinsve pälvis parima naisosatäitja auhinna.
Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, Gaspar Noé “Love” tõi maailma filmimaastikule uue žanri – 3D täiskasvanute film.
Kultusrežissööri staatusesse tõusnud Gaspar Noe kirjeldab ise oma uut šedöövrit nii: Armastus ilmneb sealpool head ja kurja. Armastus on geneetiline vajadus. Armastus on teadvuse muudetud seisund. Armastus on kange narkootikum. Armastus on vaimuhaigus. Armastus on võimumäng. Armastus on selleks, et end ületada. Armastus on pimestav valgus. Armastus on sperma, higi ja pisarad.
Mitukümmend noort tantsijat osalevad tööintervjuul – kõik tahavad saada osa uuest, karjääri upitavast tantsulavastusest. Pärast esimesi proove toimub linnast väljas väiksema grupi pidu hoones, kus tiim parasjagu elab ja harjutab.
"Enamus tänapäeva filmitegijaid on nagu elavad surnud, ja nende filmid samuti."
Jean-Luc
2020. aastal, enne kui maailm läks pandeemia tõttu lukku, tabas legendaarset prantsuse provokaatorit Gaspar Noé’d (Irréversible, Enter the Void, Love, Climax, Lux Æterna) ajuverejooks, mis oleks äärepealt viinud ka filmimehe elu.
Sellest üleelamisest sündis Noé kõige isiklikum, ligipääsetavam ja kriitikute hinnangul ka karjääri parim, suures osas improvisatsiooni abil loodud film, mis räägib loo oma elu lõpus olevast aina rohkem alla vanduva tervisega vanapaarist.