„Mo mamma“ paitab lahkumisvalu, mis jääb maha neisse, kel tuleb olla saatja. Režissöör Eeva Mägi seisundifilm laotab suvesoojale õhtukastele eleegia, mis hakkab hargnema ema ja tütre leinana mööda erinevaid radu. Sihiks soov põgeneda tunnete eest, mida on rohkem, kui hing jaksab tunda. Teineteisest ummisjalu võimalikult kaugele sööstes ja siis jälle kogemata kohmakalt ristudes. Teadlikult üksteisest üle trampides. Et lahti kistud haavade hapras läheduses seda tingimusteta armastust üles leida. Need on rajad, mis väänlevad ümber Mamma kodu, kes on haiglas ja ei tule enam tagasi. Tütre poolt ostetud võimsat maamaja ümbritsevad küll maalilised vaated, kuid Mamma sellesse uhkesse luksusesse ei kuulu. Tema lugu ja kodu on olnud teistsugused. Ajad olid teised. VHS-kaadritesse jäädvustatud lõiked Mammast elavad aga edasi selles filmis, mille vaikiv jõud avaneb intiimsuses. Film, mis laseb vaataja niivõrd lähedale, et naha all tunned ära iseenda ja teised sind ümbritsevad põlvkonnakaaslased. Fragmentidena kõlavad laused vanavanemate saatusest. Mundris meestest. Sellest vaeseomaks vaevatud vaesusest. „Mo mammas“ ilmutavad koos Mammaga südamepõue maetud ajaloopildid end mälestustena. Need on pildid üle põlvede kanduvast summutatud valust, leppimisest ja õnnest helisevatest hetkedest ühe vanaema, ema ja tütre elu edasi kandvas kolmainsuses.

Elise Jagomägi