Andeka Poola režissööri Piotr Stasiku hüpnootiline 21. sajandi linnasümfoonia on tundlikult jäädvustatud ja suurepärase helireaga esseistlik-poeetiline filmikunst. Kindlasti on tema kinosugulased kõik ajaloolised linnasümfooniad, aga ka Godfrey Reggio, Ron Fricke, Michael Glawogger või miks mitte ka Gaspar Noé, kelle transsiviivat hullumeelset suurlinna hämarat pulseerivat rütmi kannab ka see film.

Peamiselt viibib kaamera metroos, kus nopitakse välja juhuslikke inimesi, et siis lühemaks või pikemaks ajaks tõusta maapinnale nende igapäevaelu, unistuste ja assotsiatsioonide maailma. See kõik kokku moodustab pildi suhteliselt sihipäratust rööprähklemisest ja mis seal salata – üksindusest.

21 x New York on hüpnotiseeriv portree linnast kus kogu aeg juhtub midagi aga kus kellelgi pole kunagi õieti aega seda miskit kogeda. Silmile tõmmatud mütsid ja nutitelefonid aitavad hoiduda inimlikust kontaktist. Kasvab ainult kiirus ja sagimine. Aga kuhu? Aga miks?

– Kaarel Kuurmaa