Alice Hyatt (Ellen Burstyn) elab idüllilist pereelu, kuni ta abikaasa äkki sureb ja ta on sunnitud koos oma poja Tommyga (Alfred Lutter) kodumajast lahkuma. Ameerikas teel olles asub ta otsima paremat uut elu ja realiseerima oma unelmat saada lauljaks. 

Filmi vältel ilmub ta ellu ka kaks keerukat meessuhet, mis on mõlemad väga meeldejäävad. Harvey Keitel teeb järjekordse ettearvamatu ja impulsiivse osa poiss-sõber Ben Eberhardtina ja teist kavaleri Davidit mängib kantritäht Kris Kristofferson, kes oli juba aasta varem Sam Peckinpah’ filmis „Pat Garrett & Billy the Kid“ hakanud katsetama näitekunsti võimalusi, ja eriti edukalt. Mehisele pauerile tasakaaluks ka karmi ja värvilise koorega ettekandja Flo, keda mängib Diane Ladd. 

„Alice ei ela enam siin“ oli Ellen Burstyni südameprojekt ning Coppola soovitas lavastajaks Scorseset, keda see projekt huvitas, kuna sellist filmi – melodramaatilise alatooniga naisekeskset romantilist draamat – ei osanud temalt keegi oodata. Scorsesele oli ka oluline kaasata võttetiimi arvukalt naisi, et filmis nähtu oleks ka võimalikult usutav. „Alice ela enam siin“ on tõesti tema tavapärasest teemaderingist väljaspool, aga suurlinna asendamine väikelinna(de)ga ei muuda seda, millisena ta näeb ja kujutab inimesi ja keskkondi. Igaüks soovib õnnestuda ja õnnelik olla ning tihti saab see juhtuda vaid kellegi teise arvelt. Aga kuigi maailm võib olla küüniline ja julm, on „Alice ei ela enam siin“ Scorsese filmograafias pigem helgemate tööde poole kalduv. Ka siin on argielu karmust ja kellelegi ei anta midagi niisama, aga meeleheite ja kaotuse asemel on siinne toon siiski lootusrikas. Alice ei ela küll enam seal, kus enne, ja filmi lõpuks on see elu täiesti teistsugune, aga pealkiri algab tema nimega ja tema nimi suure tähega. 

Scorsese polnud lõpptulemusega päris rahul, kuna tema planeeritud 3,5 tunnine film tuli lõigata kahele tunnile. Ellen Burstynil poleks aga saanud paremini minnagi, kuna võitis Alice’i osa eest parima naispeaosa Oscari. 

– Tristan Priimägi