Kõrged soengud, lai silmalainerijoon ja vanakooli jazzlaulja emotsionaalselt isikupärane hääl - sellisena mäletavad Amy Winehouse'i kõik, kes on tema muusikaga vähem või rohkem kokku puutunud. Dokumentaalfilm "Amy" heidab pilgu sellele, kuidas sai naabriplikalikust ropu suuga juuditüdrukust kollase ajakirjanduse kaanestaar, kes lummas miljoneid oma häälega, kuid kahjuks ka sama paljusid oma tempudega nii sees- kui väljaspool võõrutuskliinikuid.

Režissöör Asif Kapida on pääsenud ligi lauljanna enda tehtud koduvideotele; tänu sellele pole filmi näol tegemist tüüpilise järelhüüdega, kus lähedaste "rääkivad pead" annavad Amy kohta ülistavaid intervjuusid, vaid oskusliku ja objektiivse portreega, millel joonistuvad selgelt välja Winehouse'i elu pooltoonid. Kapida on suutnud hoiduda vajutamast lauljanna kirjule elule ülistava kiidulaulu või karmi hukkamõistu pitserit.

Otsus ehitada film üles koduvideotele loob vaataja ja kangelanna vahel palju intiimsema atmosfääri, kui see ehk tekiks tavapärasema struktuuriga dokumentaalfilmi puhul. Muidugi on põhjus ka filmi kangelannas: oma lühikese elu jooksul paistis Amy silma oma aususega nii laval kui ka väljaspool seda. Tundlikkusest ja haavatavusest tuleneb ka filmi põhiküsimus: mis jääb alles artistist endast, kui ta jätab endast kõik lavale, ja kuidas pärast lavalist "alastiolekut" tükid kokku koguda?

Vaatamata filmi kohatistele tumedatele toonidele on "Amy" ilus lugu ühe noore naise puhtast ja rikkumata armastusest muusika vastu.

Saara Vahermägi