"Suhe, ma arvan, on nagu hai. See peab olema pidevas liikumises või muidu ta sureb. Ja ma arvan, et meil on nüüd käes üks surnud hai."

Woody Alleni modernse komöödia klassik „Annie Hall“ on ülistuslaul New Yorgile. Selle tänavail suudeldakse ja riieldakse, kuid siiski armastatakse tolle linna hooletut kodusust. Lavakoomik Alvy Singeri (Woody Allen) ja Annie (Diane Keaton) armastuslugu on nagu linn ise. See on täis igati inimlikku madalat enesehinnangut, vussi läinud õhtusööke, tobedaid kisklemisi ja vastandlike isiksuste särtsuvat külgetõmmet.

Woody Alleni filmide urbanistlikud tegelased, kes on kasvanud Brooklynis lärmaka ema hoole all ja pikutavad ühtelugu psühhoterapeudi diivanil, triivivad ühest neuroosist teise hooletu elegantsi ja uskumatu vaimukusega. Kuigi Alleni filmide tegelaskujud on vihaleajavad egomaniakid, oleme sunnitud neid armastama. Diane Keaton kujundas Anniest märgilise tähendusega kaasaegse naise, kes on ühtaegu vaimukas, veetlev ja rahutu. Tema omapärane stiil, mida ilmestavad lips ja tviidpintsak, tekitas moemaailmas üleöö revolutsiooni. Ja ehkki Alvyn Singer näitab filmis ette, kuidas käivitada kino kassajärjekorras intellektuaalset konflikti, soovitame teil siiski säilitada külma verd ning ka Marshall McLuhan rahule jätta.