Eelmisel aastal rõõmustas lavastaja Anna Muylaert PÖFFi külastajaid filmiga "Teine ema". Selgi aastal toob ta vaatajate ette keerulise suhterägastiku laste ja vanemate vahel, kuid hoopis teise nurga alt.

Peategelane Pierre on üsna tüüpiline teismeline, kes avastab nii oma (soolist) olemust kui ka seksuaalsust. Kuigi see on juba iseenesest keeruline, lüüakse tema maailm omakorda uppi teatega, et naine, keda ta on kogu elu emaks pidanud, ei ole seda tegelikult. Poisil tuleb jätta kodu, sõbrad ja tuttav ümbrus ning seada end sisse kohas, kus teda on 17 aastat oodatud ja loodud kujutlus, millega ta ei paista ühtivat.

Kui Muylaerti eelmine film küsis, mida tähendab emaks olemine, siis nüüd küsib ta, kuidas me anname sisu sõnale "laps". Kas see on meie ettekujutus sellest, milline peaks laps olema? Või peaksime vastu võtma selle isiksuse, kes lapsena meie ellu tuleb, teda tingimusteta armastama ning aktsepteerima teda just nii, nagu ta on? "Ära kutsu mind pojaks" võitis Berliini filmifestivalil Teddy auhinna.

Kaisa Karu