Vanadus on kinokunsti jaoks tänini suur tabu, millega vähesed filmid söandavad tõsisemalt tegeleda – nende seas mõned klassikalised teosed nagu „Tokyo lugu” ja „Tee valla homsele” („Make Way For Tomorrow”).

Michael Haneke loomingu kohta ootuspäraselt on film kaine ja range ning hiilgav näide koostööst veteran-näitlejate Emmanuelle Riva ja Jean-Louis Trintignant’iga. Võib tõepoolest öelda, et mõlemad teevad oma elu etteaste – ükski muu roll ei saaks neilt nõuda nii vahetut tööd omaenese surelikkuse ja füüsilise haprusega. Mõlemad võtavad proovikivi auga vastu.

Peategelased – nime poolest, nagu Hanekel kombeks, Georges ja Anne –, on eakad muusikud, keda sissejuhatuseks näeme pianist Alexandre Tharaud’ kontserdil (viimane paistab hiljem Anne’i endisese õpilasena iseend mängivat). Koju jõudes leiab vanapaar, et nende korterisse on sisse murtud. See on sedalaadi väike ebameeldivus, millel Haneke maailmas on tõsised tagajärjed. Järgmisel päeval langeb Anne tasaselt häirivas hommikusöögi-stseenis transsi, mida Haneke säravalt seob justkui segajana tilkuva kraaniga. Siit saab alguse Anne’i füüsiline ja vaimne allakäik, mis on visandatud elliptiliste, kuid mõjuvate stseenide reaga.

Suurt osa toimuvast jääb kaadri taha, kuid Haneke ei räägi Anne’i seisundist läbi lillede: üha kasvav liikumisvõimetus, dementsus, pidamatus ja nõnda edasi. Paari pikaealise armastuse vankumatus on kogu aeg selge, kuid selle pühendumuse lõplik määr selgub võimsas lõpplahenduses, mida Trintignant hiilgavalt välja mängib.

See on peenetundeline, kuid tohutu jõuga film, mis võib küll pisarateni liigutada, kuid on ühtlasi ääretult intelligentne ja aus draama teemal, millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha. Vaid Haneke mõõtu režissöör suudab meile nii tänuväärt elamust pakkuda.

Jonathan Romney, Screen Daily