Kaks maailmakuulsat prantsuse filmitähte veedavad nädala California kõrbekuumas Surmaorus. Endiste abikaasadena on nad sunnitud silmitsi seisma kunagiste valusate valikutega, kui järgivad enesetapu sooritanud poja saadetud juhtnööre, mis kohustavad neid määratud ajal kindlates kohtades viibima. Lisaks eriskummalisele juhendile annab retkele irreaalse varjundi lubadus, et kui nad neid ettekirjutusi järgivad, saab surnu end neile veel korra ilmutada. Nii avanebki nimetamatut otsides ja oodates võhivõõras maastik kellegi kolmanda vaatenurgast, kus muutub usk maailma ja suhe iseendasse.

Gérard Depardieu' ja Isabelle Hupperti taaskohtumine ekraanil (viimati võis neid koos näha Maurice Pialat' fimis "Loulou", 1980) väärib kindlasti tähelepanu. Nende siiras ja vahetu mängustiil paneb kohati vaatajagi reaalsustaju proovile, sest kokkusattumuslikult (?) Isabelle'i ja Gérardi nimedega tegelased näivad nii elulised, et veidi hõredamatesse süžeekäikudesse on lihtne kujutada ette enamat, kui tegelik elu väljaspool kino lubab.

Hupperti ja Depardieu' nüansirohke dialoog, mis ongi filmi selgrooks, haarab vaataja täielikult endasse ja muudab selle filmi nauditavalt omapäraseks elamuseks.

Katriin Kütt