Legendaarne lennundushuviline ja -arendaja ning filmirežissöör Howard Hughes (Leonardo DiCaprio) on kahjuks samaaegselt ka progresseeruvalt obsessiiv-kompulsiivne kontrollifriik, kelle bakterihirm ja muud veidrused teevad ümbritseva maailmaga suhtlemise järjest keerulisemaks. 

Scorsesel portreefilmid on tavaliselt olnud teistsugused. Kuritegevusest rääkivad tõsielul põhinevad filmid tunduvad hoolimata selgest peategelasest rohkem ansamblifilmidena, ja rõhk on inimeste kõrval kindlasti olustikul, ajastul ja kogu ümbritseval kontekstil. Või siis on ühe elust suurema inimese ja tema võitluste aupaistesse tõstmine tõesti seotud tema messiastaatusega nagu religioossete filmide kolmikus. Sellise sirgjoonelise ühemehe-loo võiks pigem kirjutada näiteks Oliver Stone’i kontole. Hughesist rääkiva ajastudraama valimisel vahetab Scorsese oma koduse ja räpase New Yorgi Hollywoodi tähesära vastu, ja Hughesi kujutamisel on ta selle mehe lugusid vähegi tundva inimese jaoks selgelt siidkindad kätte unustanud, aga kui teha nimekiri Scorsese filmidest, mis peaksid kindlalt kuuluma kinolinale, siis nende filmide tabeli eesotsas krooniks ilmselt „Aviaator“ oma taevaste lennundus-vaatemängude ja tohutul kiirusel filmitud POV-stseenidega otse piloodikabiinist. „Aviaator“ on sama liialdav kui Howard Hughes, ja mõjub ka ilmselt samamoodi – temaga koos on kohati raske, aga ilma ei tule ka välja. 

Scorsese 21. sajandi loomingut on iseloomustanud omadus teha talle omaseid autorifilme talle sobivas pikkuses (mitte ühtki filmi alla kahe tunni ja õige mitmed lähenemas kolmele nagu ka siinne 170 minutit) ja tulla nendega kasumisse. Tundub, et „Aviaatoris“ ta veel otsib seda oma kuldset valemit, aga saavutab sellega nii publikumenu kui Oscari-läbilöögi. 11 nominatsiooni ja viis kuldmehikest: Cate Blanchett (kõrvalosa eest äärmiselt sarnase Katharine Hepburnina), Robert Richardson (operaator), Schoonmaker (montaaž) Dante Ferreti ja Francesca Lo Schiavo (kunstnikud), ja Sandy Powell (kostüümikunstnik). 

– Tristan Priimägi