Taanlase Jonas Poher Rasmusseni animeeritud dokumentaalfilmi “Põgenemine” peetakse üheks tõenäolisemaks tänavuseks Oscari soosikuks. Film on juba võitnud Euroopa filmiakadeemia 2021. aasta parima dokumentaalfilmi ja täispika animatsiooni preemiad ning Sundance’i filmifestivali žürii peapreemia rahvusvahelise dokumentaalfilmi kategoorias. Film kandideerib aasta parima täispika animatsiooni Kuldgloobusele ja jõudis ka Oscarite jagamise esialgsesse nimekirja, kus kandideerib parima dokumentaalfilmi ja rahvusvahelise filmi kuldmehikesele.

“Põgenemine” on südamlik lugu Aminist, kes 11-aastase poisina peab koos oma perega Talibani vägivalla tõttu Afganistanist põgenema. Tema põrgulik odüsseia vabasse maailma kestab kokku viis aastat, viies ta lahku oma emast, vennast, õdedest ja kõigest kodusest. Aastakümneid hiljem räägib ta esimest korda oma valusa loo, mille ühes episoodis mängib kahjuks rolli ka 1990. aastate alguse Eesti.

See on liigutav film koduta kasvamisest ja piiritu ebaõigluse üle elamisest. Lugu mitte ainult geograafilisest põgenemisest, vaid ka pääsu otsimine iseenda ja oma painava mineviku hirmude eest. Lootustandev teos inimlikkuse võimalikkusest ebainimlikult ilustamata maailmas. “Põgenemine” on dokumentaalfilm, mida sai peaosalise turvalisuse huvides üksnes animeeritult edasi anda. 

Enne filmi mängib lühifilm "Kodune timukas". 

(Hangman at Home / Taani, Prantsusmaa, Kanada / 2021 / rež Michelle ja Uri Kranot). 

Millest mõtleb timukas, kui ta õhtul koju läheb? “Kodune timukas” on animatsioon, mis uurib inimhinge kohmakat intiimsust, mida võib tunda koduseinte vahel viibides. See Carl Sandburgi luuletuse põhjal loodud teos segab väga meisterlikult tunnete maailma tumeda olmelise olelusvõitlusega.