“Olen näinud asju, mida te, inimesed, ei usuks. Põlevad rünnakulaevad Orioni küljel. Ma nägin C-kiiri pimedas sädelemas Tannhäuseri värava juures. Kõik need hetked kaovad igavikku, nagu pisarad vihmas.”

Kui tehisintellekt suudab nii ilusaid pilte sõnadega maalida, võib tulevik olla täitsa helge. Mis siis, kui need sõnad tulevad mõrvarliku akrobaat-lihasmäe suust. “Blade runner” algab justkui tüüpiline detektiivi-noir: Deckard (Harrison Ford) on sunnitud politseiülema poolt erust naasma – on toimunud kuritegu, mida suudab lahendada vaid Tema. Asja teeb aga huvitavaks tema ülesanne: hävitada neli kolooniatest põgenenud replikanti, kes on maale tagasi pöördunud. 

See on film sellest, mis tähendab olla inimene. On see valitute privileeg, või suudab inimhinge mõiste ajas koos tehnoloogiaga areneda? “Blade Runner” on tõenäoliselt üks parimaid ulmefilme, mis üldse kunagi tehtud on, ning mis kasutab fantastilist tulevikumaailma, et laiendada meie arusaama iseendast, saateks suurepärane Vangelise techno-saksofon. Philip K. Dicki "Kas androidid unistavad elektrilammastest" põhinev kultuslik neo-noir linastub Sõpruse ekraanil oma täies hiilguses – näitamisele tuleb 2007. aastal välja antud The Final Cut filmiversioon uhkes 4K resolutsioonis. Ja kes veel ei tea, on “Blade Runneri” maailm eellugu Scotti ühele teisele ulmemaailmale “Tulnukas”.