Andy Warholi “Chelsea Girls” on ainukordne elamus – filmi näidatakse algusest ja lõpust korraga ning kaks linalolevat kaadrit on suure tõenäosusega kordumatud. Suurem osa filmist on üles võetud kurikuulsas kogunemispaigas New Yorgi Chelsea hotellis, Velvet Undergroundi tolleaegses korteris.

Kus on tähendus või on see film igasuguse tähenduse eitus, seda peab iga vaataja ise otsustama. Poolitatud ekraan kahe erineva stseeniga üheaegselt; heliriba, mis justkui on ja ei ole; film algab mustvalgena ja lõppeb värvifilmina; lakkamatud fookusest väljas kaadrid; film on sageli üle- või alasäritatud; zoomitakse täiesti tähtsusetuid detaile, samas tähtsamaid ignoreeritakse; kogu tegevus on improviseeritud; peamisteks näitlejateks on perverssete või sado-masohhistlikke tunnustega hullukesed või narkomaanid, kellele meeldib kaamera ees lahti riietuda. “Chelsea Girls” on kui reality TV eelkäija, kus suurel linal säravad pop-kunstniku loomaaia parimad ja ekstsentrilisemad isiksused oma igapäevases olekus.

Film linastub 16mm filmilindilt.