Lauljatar artistinimega Cléo Victoire (Corinne Marchand) saab teada, et tal võib olla vähk. Me näeme killukest Cléo argipäevast, kui ta ootab biopsia tulemusi ja püüab kuidagi keskenduda elule enda ümber, mida ta näeb nüüd täiesti uue pilguga. 

Kui filmikunst on enamasti aja kontsentreerimine, kokkusurumine, siis “Cléo 5st 7ni“ toimub reaalajas. Selle filmi nimi peaks olema „Cléo 5st poole 6ni“, sest film kestab poolteist tundi ja meile näidatakse Cléo päevast just seda ajavahemikku. 

Varda jätkab dokumentaal- ja mängufilmielementide segamisega, püüdes kaamerasse ka juhuslikke inimesi kohvikus ja tänaval. Surmahirm teravdab meeli ja Cléo elamust elamisest. Kõik on selgem, tugevam, kangem. Lõpuks ometi on Cléo ümber ka teised inimesed, kellele ta enne polnud osanud isegi tähelepanu pöörata. Ja elu lööb selles uues kanguses Cléol kohati üle pea. Hoolimata seebiooperlikust sisumotiivist ei kaldu Varda kordagi sentimentaalsusse, vaid teeb seda, mida filmikunst peabki tegema – jutustab läbi näitamise. Viis, kuidas see film on kokku pandud, lubab meil kogu aeg üsna täpselt lugeda Cléo hingeseisundit ja kasvavat ängistust ka ilma üleliigsete sõnade ja dramaatikata. 

Sele filmiga võtab Varda selgelt ja jõuliselt oma koha Prantsuse uue laine autorite seas. Vaadake kasvõi avatiitreid, mis on täielik uue laine võtete tulevärk. Seost kinnistab lühiks film filmis, „Mac Donaldi silla kihlatud (Ettevaatust tumedate prillidega)“, mille peaosas Jean-Luc Godard ja Anna Karina. Muuseas, üks vähestest võimalustest näha Godardi ilma päikeseprillideta.

Kui Vardal oli naisena ja ametliku filmihariduseta seni üsna raske leida võimalusi jätkata mängufilmirežissöörina ning ta pidi muuhulgas tegema erinevaid lühiformaadis tellimus- ja promofilme (mis on kunstiliselt samuti väga huvitavad), siis “Cléo 5st 7ni“

Esilinastumine Cannes’i võistlusprogrammis tõi Vardale lõpuks teenitud üleilmse tuntuse. Film on Sight & Soundi 250 kõigi aegade parimate filmide tabelis väga kõrgel 14. kohal.