See tõenäoliselt ühe pikima pealkirjaga filmi tiitlile kandideeriv teos on rahulik, lummav, veider ja südamlik. Kõneleb see ookeanist ja kosmosest, hingamisest ja emotsioonidest, traumast ja tervenemisest. Konkreetsemalt 2011. aastal Jaapanit tabanud tsunamist, mille tõttu jäi kadunuks tuhandeid inimesi. Traagiline sündmus pakub esseistlikule jutustusele reaalse tõukepunkti, mille kaudu inimeseks olemisele läheneda, ent see pole kindlasti selle sündmuse informatiivne analüüs. 

Visuaalkunstniku taustaga Jennifer Rainsford suudab kinokeelt kasutades tekitada tõepoolest ootamatult mõjuva tunde, et kõik meie südamelöögid on mingi salapärase seose kaudu ühendatud. See kordumatu film ei muutu seejuures kordagi mingil moel loengulikuks või moralistlikuks, vaid pakub mõnusa aegruumi, milles rahulikult kaasa voolata.

Kaarel Kuurmaa