„Leidsime naeru keset vägivalda“, kõlavad filmi lõpulaulu sõnad. Selle mõistmiseks peab vaataja läbima mustvalge teekonna mööda Põhja-Dublinit. Täpsemalt North Circular Road’i. Põlenud madratsid ja pudelihunnikud. Dublin? Jah, tõesti, kui kõveral torul ainult ühest otsast sisse vaadata.

Ahne kapitalist tahab sümboolse väärtusega Cobblestone’i pubi puruks närida ja alla neelata. Ja nagu ikka, tõusevad iirlased üles oma vabaduse eest, aetakse seljad sirgu ning minnakse kirstuga tänavale. Kirstuga, mille peale on kirjutatud „Dublini surm“. Viimane sümboliseerib kaudselt teemasid, mida film maitsekate kaadrite najal vaataja silme ette manab. Juttu tuleb vaimsest tervisest, naiste õigustest, vaesusest. Sisukad lood tuuakse meieni Dublini töölisklassi narratiivi kaudu.

Film annab hea (kuid mitte täiusliku) võtme Dublini tunnetamiseks metatasandil ning seda võiks kindlasti tarbida enne, kui hakata vaatama mõnda Dublin-on-täiuslik-ja-seal-elavad-härjapõlvlased-laadset teost. Filmi kirjeldamiseks on kasutatud sõna, mis võib mingi osa publikust ohkama panna: muusikal. Kuigi teoses esitatakse hingepõhjast kerkivaid rebel song`e, siis ütleksin, et kui see film on muusikal, siis on terve Dublin üks suur muusikal.

Rene Satsi