Poola on meile, eestlastele, ikka tundunud üks koht, mida iseloomustavad igasugused seaduse piiril (või teispool seda) viljeldavad ärimudelid ning tugev sahkerdamiskultuur. Ei saa aga hukka mõista ettevõtlikke inimesi, kes tahavad saavutada isiklikku õnne ja pudrumägesid turumajanduse jõulise rakendamisega kõikjal, kus võimalik. Paraku peavad aga turumajanduses olema pakkumine ja nõudlus tasakaalus, ning selle pisiasja taha ongi takerdunud filmis nähtavate pandimajapidajate õnneotsingud. Pakkumist on ohtralt nagu putru, aga nõudlust esineb märksa vähem. See muidugi ei sega peremehel soodukaga kokku kahmimast kõike, mis ette juhtub, olgugi, et kodused arved jäävad maksmata ja üle ei jää üldse mitte midagi.

„Pandimaja“ on täielik kapitalismiajastu issanda loomaaed, kus tõestatakse väga veenvalt, et „Mój Boże“! ja „Kurwa!“ võivad vabalt ka samasse lausesse mugavalt ära mahtuda.

Tristan Priimägi