Kirsten Johnson on 25-aastase karjääri jooksul olnud operaator mitmekümnele maailma eri paikades üles võetud dokfilmile, sh filmidele Fahrenheit 9/11, Darfur Now, Citizenfour ja Pray the Devil Back To Hell. Paradoksaalsel kombel astub ta alles käesoleva filmi režissöörina ka ise avalikumalt rambivalgusse, jäädes samas ikkagi selleks, kes ta on – inimeseks kaamera taga.

Tema sügavalt isiklik film “Inimene kaamera taga” on üks 2016. aastal enim festivalidel reisinud filme ning parima dokfilmi Oscari nominent ja seda igati põhjendatult. See on harvaesinev ja värskena mõjuv žanr – operaatori autoportree, mis on kollaažmeetodil kokku põimitud elu jooksul kogunenud filmihetkedest. Kui moemaailmast abi laenata, siis tegu on upcyclinguga, kus vana materjali kasutades on loodud täiesti uus terviklik mõtestatus.

Siin filmis on passimist ja igavlemist, valguse ootust ja hämaraid ruume, helgust ja naeru, pommiplahvatusi ja pisaraid, lähedaste rasket haigust ja sõjahaavade kokkusidumist, imiku surma ja uue elu rõõmu, omaenda lapse kasvamist ja palju muid pisikesi eluhetki. “Inimene kaamera taga” on ülev film, mis kinnitab tõdemust, et suur lugu on peidus väikestes detailides. Kirsten Johnson on osanud operaatorina kohal olla ning nüüd režissöörina need lahtised hetked ühte põimida. Tegu on ausa, tundliku ja värskeltmõjuva filmimäluteosega – justkui meie kõigi elu, mida me kõige viimasel hetkel enne silmade sulgemist veel näha võiks.

– Kaarel Kuurmaa