„Isadest ja poegadest“ on kahtlemata film fanatismist. Aga fanatismist, nii nagu ta on. Ei põlevaid silmi, ei ülesköetud tundeid. Pigem rahu oma veendumuste absoluutsest õigsusest, kahtluse täielik puudumine. Ja palju armastust! Eriti muidugi isa- ja pojaarmastust (kogu filmis peaaegu ei näe naist). Tapmine ei sega armastamast. Õige tapmine on halal (ainus otsene tapapilt ongi oina rituaalne veristamine). Ometi, see purustatud Süürias väga suure sisseelamisega, väga lähedalt üles võetud film on kõigepealt film millegi puudumisest. Kuna seda miskit absoluutselt pole, siis kohe ei saa arugi, mis see on. Aga selle puudumine teeb füüsiliselt haiget, nagu ühele filmi kangelasele tema otsast rebitud jalg. Ehk võiks seda nimetada südametunnistuseks (kuhu alati kuulub kahtlus), mille õige usk on amputeerinud? See tundub olevat sama ravimatu seisund kui jalalaba puudumine. Olukorra (igati toimetuldava) kestev lootusetus. Sõda kui absoluutne paigalseis.

- Tõnu Õnnepalu