Suurbritannia, 1970. aastate lõpp. Punk plahvatab. Sisserände osas on riik sügavalt lõhestunud. Rahvusrindel, paremäärmuslik ja fašistlik erakond, on jõud saamas, kui sellised poliitikud nagu Enoch Powell suruvad ksenofoobset ideid. Eric Claptoni rassistlikust kõnest nördinud muusikafotograaf Red Saunders kirjutab muusikapressile kirja, kutsudes üles rocki rassismi vastu võitlema. NME, Melody Maker ja Sounds avaldavad kõik seda kirja.

Vastustest üle ujutatud Red avastab, et paljud jagavad samu seisukohti. Koosmõjus mõttekaaslastega Roger Huddle, Kate Webb, Syd Shelton ja Austraalia graafiline disainer Ruth Gregory lõid protestiliikumist Rock Racism (RAR) ja ajakirja Temporary Hoarding. Otse noortele rääkis Temporary Hoarding lugudest ja teemadest, mida Suurbritannia peavoolumeedia ignoreerib, nagu immigratsioon, Põhja-Iirimaa konflikti katoliiklik pool ja politsei vastuoluline "kahtlustatavate isikute" (sus) võim. Nad annavad hääletutele hääle. Rahvusrinne hakkab tagasi lööma, sooritades vägivallaakte RAR-i toetajate vastu ja pommitades nende peakorterit bensiiniga. Vaatamata sellele levib RAR viiruslikult kogu Ühendkuningriigi ja Euroopa, liikudes rohujuure tasandilt noorte liikumiseks. Pardale hüppavad Clash, Steel Pulse, Tom Robinson ja teised päeva tippbändid.

"White riot" on hetk ajas, mil muusika muutis maailma. Kui üks põlvkond vaidlustas status quo. See on Woodstock, mis kohtub Washingtoni marsiga punk-stiilis.

Filmile eelneb Mart Niineste sissejuhatus.