Noor prantslanna Emilie Cooper (Sabine Mamou) püüab pärast mehe lahutust Los Angeleses eluaset leida ja uut elu alustada, kaasas poeg Martin (Mathieu Demy). Emilie leiab tööd masinakirjutajana, kui ta satub töö kaudu kokku filmi võttemeeskonnaga, kes on valmis saanud dokfilmi L.A. tänavakunstist. Ja kuna õige inimene ei saa tulla, siis paluvad nad Emiliel jutustaja osa sisse lugeda. 

Varda tütar Rosalie Varda on öelnud, et „Dokumenteerija“ on võib-olla ainus film, kus kontrollifriigist ema lubas endale vabakslaskmist. See, mis range raami seest välja pääseb, on pastelne nukrus, melanhoolia, kurbus kaduvikust ja armastuse lõppemisest. 

Asjasse sügavamale kaevudes saab ka selgeks, et see on vist Varda kõige isiklikum ja autobiograafilisem film. Tal oli selja taga mõne aasta tagune lahkuminek lavastaja Jacques Demyst, kellega nad olid väga lähedased, aga kes tuli kapist välja kui biseksuaal ja jättis Varda üksi lastega L.A.’sse. Kuigi Emilie on ilmselgelt Varda ise – seda enam, et Martinit mängib Varda poeg Mathieu –, on ta peaosalist kehastama valinud oma monteerija Sabine Mamou. Kõnealune dokfilm on Varda enda dokk saamast aastast, „Mur Murs“, ehk „Sein seinad“ või „Sosi-nad“, mille lõpukaadriga algab ka dokumentaaerijad, sulatades doki ja väljamõeldise täielikult kokku, üheks kinematograafiliseks universumiks. Jutustajateksti loeb sisse küll Emilie ise, kuid kui võttemeeskond pärast lindistust üle kuulab, siis playback on Agnès Varda häälega. 

Selle filmi alapealkiri on Emotion Picture, nagu motion picture. Tundepilt. 

„Dokumenteerija“ on Varda loomingu üks peidetud aardeid. Film, mida on väga keeruline kirjeldada, sest siin justkui ei toimugi midagi, aga mille emotsionaalne kude on väga tugev ja habras ühtaegu. Ärge magage maha, sest see on nii õrn film, et piisab vaid korraks silmi pilgutada ja läinud ta ongi.